Eesti Retriiverite Tõuühing

Allikas: kennel Meiepere

Vesisabaga koer

Inglise keeles nimetatakse seda limber tail syndrome või cold water tail ning kirjeldatatakse just töö/jahikoertel (pointerid, setterid, retriiverid).

Tüüpiline patsient on nooremapoolne täiskasvanud koer, kellel saba vajub rippu kas sabajuurest või hoitakse umbes 10 cm ulatuses horisontaalselt ning siis ripub. Mõnel koeral on sabajuure katsumine valus või tunnevad nad ennast üldiselt halvasti, eriti haiguse algfaasis. Põhjus pole täpselt teada, seostatakse raske tööga (eriti kui koer pole piisavalt treenitud), ujumisega liiga soojas/külmas vees, puuris transpordiga või ka lihtsalt külma, niiske ilmaga haigusele eelneval päeval. Sagedamini esinev isastel koertel.

Kahtlustatakse, et haigus on põhjustatud sabalihaste kahjustusest, haiguse algstaadiumis uuritud koertel on olnud kõrgenenud CPK (kreatiini fosfokinaas, lihasensüüm) tase.

Paraneb enamus juhtudel iseenesest umbes 2 nädalaga, soovitatakse rahu. paljude arstide ning koeraomanike arvates kiirendavad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (nagu rimadyl) paranemist, kui neid anda kohe haiguse alguses. Umbes kolmandikul koertest võib asi hiljem korduda. Üldjuhul kannatavad selle all retriiverid jt palju ujuvad koerad, kuid saba võib selliseks muutuda ka pärast tavalist koera pesemist (märjaks saamist), kui koer on sellele järgnevalt külmas või tuuletõmbega kohas. Koera saba tüvi külmetab ja saba muutub elutuks.

Parandab ainult aeg ja soojus. Vesisabaga võib kaasas käia ka pärakupaunade täitumine. Talvel peab lihtsalt “vesisaba” tekkimisega ettevaatlik olema, peab kindlasti laskma pärast palju joosta ja kuivatama sabajuure vajadusel.

[related-posts]