Eesti Retriiverite Tõuühing

Autor: loomaarst Janne Orro

Eestis on enamlevinud ussideks solkmed. Kutsikasolge (Toxascaris leonina) ja koerasolge (Toxocara canis) koertel ning kassisolge kassidel. Solkmed on teatava piirini liigispetsiifilised, kuid vahel võivad parasiteerida ka teist liiki loomadel, sealhulgas inimestel.

Lisaks solkmetele esineb sageli koeraviiki (Dipylidium caninum) (kassidel ja koertel). See on kirpude vahendusel leviv paeluss. Inimesi ei ohusta, kuid loomadel kirpude laia leviku tõttu üpris tavaline.

Peipsi ja muude mageveekogude ääres tuleb aeg-ajalt ette ka laiussi (Diphyllobothrium latum), kes on inimestel ja ka koertel-kassidel parasiteeriv paeluss. Levib kuumtöötlemata kala vahendusel.

Paelussidest võib vahel ette tulla ka alveokokke ja ehhinokokke, neist esimene levib nakatunud pisinäriliste ja jäneste vahendusel ja teine juhul kui koertel või kassidel on ligipääs nakatunud põllumajandusloomade (sead, veised, kitsed) siseorganitele. Viimase ussi tõttu peavad kõik Soome sõitvad koerad-kassid õiget ussirohtu sööma

Solkmetest lähemalt

Täiskasvanud solge elab soolestikus ja muneb seal hulgaliselt mune. Munad satuvad roojaga väliskeskkonda, kus sobiva temperatuuri juures areneb paari nädala jooksul vastne. Kui vastne satub uuesti koera organismi, teeb solge seal läbi arengu. Üks solkmeliik areneb ja muundub soole seinas, teine rändab vereringe kaudu kopsukoesse, sealt köhitakse välja ja neelatakse uuesti alla. Ja seal soolestikus asub täiskasvanud solge jälle munele.

Solkmemunad on väliskeskkonnas üpris kaua vastupidavad, seega ei kao parasiidi reservuaar. Lisaks lihtsale munemisele-rändele-muundele on solkmetel üks salakaval viis oma sugu säilitada. Nimelt jäävad osad vastsed koera (või ka kassi) organismi soikeseisundisse ja sobival hetkel (näiteks tiinuse või imetamise ajal) aktiviseeruvad. Lisaks on vahel mängus ka pisinärilistest vaheperemehed.

Nakatumine

Nakatutakse tavaliselt munade või larvidega saastunut süües, aga nakatumine võib toimuda ka emakasiseselt looteperioodil, piima kaudu (aktiviseerunud soikevastne tungib piimanäärmesse) või nakatab ema oma soolestikust pärit munadega kutsikaid. Seepärast ongi eriti oluline anda ussirohtu nii enne tiinestumist kui tiinuse ajal ja peale poegimist.

Inimene

Solkmed ei suuda inimese organismis paljuneda. Küll võib inimese organismi sattunud solkme muna seal kooruda, vastne aga asuda rändlema – sellise seisundi nimeks on visceral larva migrans. See VLM võib tekitada päris tõsiseid terviseprobleeme, näiteks on tuntud silma VLM või naha VLM.

Eriti ohtlik on VLM nõrgenenud immuunsusega inimestel, aga ka lastel. Täiskasvanuil on immuunsüsteem enamasti nii tugev, et saab sellest parasiidivastsest jagu ja viimane hävib erilist kahju tegemata. Lastel ja puuduliku vastupanuvõimega täiskasvanuil võib solkmevastne tungida soolestikust mujale organismi ja seal, kus ta pidama jääb, tekib organismi vastureaktsiooni tõttu kapsel.

Silma võrkkest on mingil põhjusel (vist väga peente verekapillaaride ja hea verevarustuse tõttu) üks sage koht, kus selline sõlmeke tekib. Nähtudest ei oska ma loomaarstina eriti palju rääkida, tõenäoline on kindlasti valu, aga ka nägemishäired ja arvatavasti ka muud nähud. Võimalik on taolise sõlmekese tekkimine nahas. Kuna solkmevastne püüab teha läbi oma loomulikku rännet läbi kopsude, võivad selle haigusega seostuda ka köha, palavik jms.

Kuidas ära hoida

Kogu seda jama saab ära hoida väga lihtsalt: peske sageli käsi, lastele tuleb samuti käte pesemise harjumus külge harjutada. Koertele regulaarselt ussirohtu – sellega väheneb potentsiaalselt nakkusohtlike ussimunade arv.

Milline on solkmete mõju?

Solkmed mõjutavad kindlasti seedetrakti: soolestikus parasiteerides ja oma rännet läbi tehes võiva solkmed ulatuslikult kahjustada sooleseina. Selline kahjustus väljendub soolepõletikuna, aga ka toitainete puuduliku imendumise ja võimalik on eluaegne soolefunktsiooni häire. Oma rändel kahjustavad solkmed kindlasti ka maksa ja kopse, põhjustades seal põletikukoldeid ja funktsiooni häireid.

Suur mõju on sooleparasiitidel immuunsüsteemile, sest parasiitide toimele peab immuunsüsteem kogu aeg reageerima.

Kui näiteks vaktsineerimiseas kutsikal on hulgaliselt parasiite, siis on soovitud immuunvastuse tekkimine kindlasti häiritud. Solkmetest nõrgestatud organism on vastuvõtlikum kõikvõimalikele nakkushaigustele, näiteks parvoviroosile. Ulatusliku invasiooni puhul on võimalik mehhaaniline sooleummistus – solkmed sulgevad tropina soole.

Ravist ja ravimitest

Üldiselt kasutatakse solkmete profülaktikaks ja raviks suukaudseid ravimeid nii tableti kui pasta kujul. Tabletid on suuremalt jaolt komplekspreparaadid, kus on kaks või enam toimeainet, eesmärgiga toimida nii solkmetesse, muudesse ümarussidesse kui paelussidesse. Kutsikatele sobivad hästi ka pastad, mis võivad olla nii ainult solkmetesse (ja muudesse ümarussidesse) mõjuvad kui laia toimega komplekspreperaadid.

Nii pastad kui tabletid on lühiajalise toimega: ravim soolestikust eriliselt ei imendu ja mõjub nii kaua kuni roojaga väljutatakse.

Lisaks on olemas Stronghold: see on süsteemne ravim, mis imendub vereringesse ja toimib nii välis- kui siseparasiitidele. Stronghold tapab solkmed, aitab hävitada kuulmelesti, tapab sügelislestad ja kirbud. Strongholdil on kaks suurt eelist: seda saab manustada mugavalt turjale tilgutades ja toime kestab tervelt kuu aega. Üks miinus on ka: ei mõju paelussidele.

Kuna Eestis on registreeritud ja saadaval arvukalt usside hävitamiseks mõeldud ravimeid, ei ole registreerimata ravimite nn. off-label kasutamine kuigi mõistlik tegevus. Ühest sellisest on siin eespool korduvalt juttu olnud.

Ivermektiin (Ivomeci toimeaine) ei ole Eestis registreeritud koertel-kassidel kasutamiseks. Tõenäoliselt ei ole ta seda ka kusagil mujal maailmas (vähemalt läänemaailmas kindlasti mitte). Tänapäeval on olemas sobivad registreeritud ravimid peaaegu kõigi parasiithaiguste raviks ja ivermektiini kasutamine pole enamasti õigustatud. Üksikuid erandeid muidugi on, kuid tavalised ussid-kirbud seda kindlasti ei vaja.

Ivermektiin on eriti toksiline teatud koeratõugudele: collied (kõik tõud), sheltied, nende ristandid. Mitte küll kõigil, kuid mõnedel seda tõugu koertel võib ivermektiin tungida läbi aju kaitsva hematoentsefaalbarjääri ja tekitada tõsiseid kesknärvisüsteemi häireid. Haigus võib kergesti lõppeda surmaga ka juhtudel kui koer saab adekvaatset ravi. Ivermektiin pole ohutu ka muudele koeratõugudele, samuti kassidele. Teatud juhtudel (näiteks nahaparasiit demodexi korral) antakse ivermektiini suu kaudu (muidu on see süstitav ravim) ja seda ainult siis kui muid alternatiive pole, need on ülikallid vüi ebaefektiivsed.

[related-posts]