Eesti Retriiverite Tõuühing

Allikas: www.ejs.ee/ajakiri/artikkel.php?id=254">ajakiri “Eesti Jahimees” Nr 1/2. (208) jaanuar/veebruar 2011. Autor: Reio Michelson, loomaarst.

Rebaste kärntõbi

Koerte sügelistõbi ehk maakeeli rebaste kärntõbi on nakkuslik nahahaigus, mida põhjustab naha parasiitlest Sarcoptes canis. Tegu on 250…350 μm suuruse parasiidiga, kes elab naha pealmisse ossa (epidermisesse) näritud käikudes. Emase parasiidi „jõudlus“ on umbes 2 mm käike päevas. Selle ajaga jõuab ta maha jätta ka 2-3 muna. Isase lesta eluiga jääb 3-4 nädala vahele, emane elab kuni 3 kuud. Väliskeskkonnas on parasiidil eluiga lühike- kuni 3 päeva. Kuigi sümptomitelt sarnased, on sügelistõbi ja naha seentõbi kaks erinevat haigust ja alluvad ka hoopis erinevale ravile.

Minu 15aasta pikkuse praktika juures oli möödunud aasta esimene, mil võis täheldada koerte sügelislestadega tabandumise olulist tõusu. Varasematel aastatel oli neid juhtumeid harva. Arvatavasti on siin seos rebaste ja kährikute populatsiooni tõusuga, millele andis oma tõuke marutaudi vastane vaktsineerimine. Varem kuulus riskigruppi töötav jahikoer, aga praegu on ohustatud kõik koerad, kes liiguvad palju metsaaladel.

Koera nakatumine toimub otsesel kontaktil parasiidikandja-loomaga aga ka saastunud pindade kaudu. Haigelt koeralt või ulukilt võib nakkuse saada ka inimene. Tavaliselt tekib siis n.ö. ebasügelislööve nahal. Sel puhul leidub nahal üksikud punetavate täpikestega alad, sageli vöö piirkonnas. Täpid kaovad peatselt siiski ise, sest sügelislestad ei suuda neile võõra peremehe nahas paljuneda.

Haiguse peiteperiood on kuni 3 nädalat. Koertel algab haigus tavaliselt peapiirkonnast- kõrvade servadelt, ninaseljalt, kulmudelt- levides sealt siis kerele edasi. Võimalikud on ka esmased haiguskolded kõhu all, sabajuure piirkonnas. Iseloomulik on tugev sügelus, mille tõttu koer nühib ennast peaga vastu maad, sügab tagajäsemetega pea-, kaela ja kõhupiirkonda. Tugeva sügeluse tõttu hakkavad karvad piirkonniti langema välja, haiguse arenedes kahjustub nahk, mis sügamise tagajärjel marrastub. Nahale tekivad inetult punetavad, kõõmased ja paksenenud, justnagu koorikulised piirkonnad.

Diagnoos

Haiguse diagnoosib loomaarst tavaliselt kliinilise pildi, loomaomanikult kuuldud eelloo (anamneesi) ja nahakaabete alusel.

Kindlaim viis diagnoosiks on lestade leidmine nahakaabetest, kuid kahjuks on sügelislest sealt harva leida, mistõttu tuleb sageli võtta palju proove, enne kui saadakse positiivne tulemus. Seetõttu kasutatakse Eestis sageli ka n.ö. diagnostilist ravimeetodit. Selleks määratakse haiguskahtlasele loomale ravim, ravimi toime alusel aga otsustatakse diagnoosi paikapidavus. Selline võte on sügelislesta ravis laialt levinud ja tegelikult ka kindlaim diagnoosimisviis.

Sageli, peale esmakordset preparaadi manustamist, muutub sügelemine ägedamaks, seejärel aga hakkab järk-järgult leevenduma. Tavaliselt annab loomaomanik 2 nädalase intervalliga loomaarstile tagasisidet paranemisprotsessi kohta ja selle alusel saabki hinnata diagnoosi paikapidavust.

Ravi

Vanema põlvkonna rohtudest on kasutatud sügeliste raviks Ivermectini. Kaasajal on siiski esimese valiku preparaadiks Stronghold (toimeaineks selamektiin), mida pannakse täpilahustena koera turjale, võimalikult naha pinnale. See tähendab, et toimeaine imendub läbi naha vereringesse, alustades niiviisi toimet lestalise vastu. Profülaktiliseks manustamiseks piisab üldjuhul ühekordsest annusest. Raviks sellest ei piisa – siis manustatakse kord kahe nädalase intervalliga.

Oma praktikas saan tavaliselt haiguse seljatatud 2-3 manustamise järel. Jahikoertel võib kasutada ka profülaktilist manustamist kord kuu-kahe jooksul. Veel võib kasutada preparaatidest Advocate’i (toimeaine imidaklopriid ja moksidektiin). Manustamistihedus kord 2-4 nädalase vahega. Tavaliselt piisab kahest manustamisest.

Sõltuvalt naha seisukorrast, tuleb lisaks lesta vastaste preparaatidele kasutada ka antibiootikume, mis aitavad kraapimisest vigastatud nahal põletikke ravida. Toetava ravina võib juurde manustada Omega 3-6 küllastamata rasvhappeid, biotiini, tsinki.

Loomulikult sõltub ravi edukus koera immuunsüsteemi tugevusest, seda mõjutavad aga söötmis-pidamistingimused. Tähtis on hoida ka koera pesa puhtana. Hea on alusmatid kas pesta 90C pesumasinas või hoopis hävitada.

Ravi ajal ja umbes kuu peale tervistumist, tuleks hoiduda ka põdenud koera eemal teistest koertest. Kui see on ikkagi mingil põhjusel juhtunud, siis tuleb teist koera jälgida kuu jooksul ja kliinilise pildi tekkel alustada raviga otsekohe.

Seened

Sarnaselt sügelistega võib jahikoer saada ulukitelt ka mitmeid seennakkusi, mille kliiniline pilt on sügeliskahjustustega väga sarnane, kui mille tekitaja ja olemus on sootuks erinev. Ülekanne on tavaliselt otsekontakti kaudu haige loomaga.

Kuigi praktikas on seennakkusi rohkem kassidel (ehk sellest ka rahvasuus levinud nimetus „kassihaigus“), ei ole välistatud ei koer, rebane või kährik seennakkuse kandja ja põdejana.

Lihasööjatel on enimlevinud karva kahjustavad seennakkuste tekitajad Microsporum canis, Microsporum gypseum ja Trichophyton mentagrophytes. Viimane nimetus on kõlalt sarnane, kuid hoopis midagi muud kui Trichinella spiralis, kes on keeritsusstõve ehk trihhinelloosi tekitaja. Nende seenhaiguste kliiniline pilt võib olla väga sarnane sarkoptoosile- 1-8 cm läbimõõduga karvavabad alad keha eripiirkondades, mis aeglaselt laienevad. Nahal võib olla punetus, kerget kõõma, kuid sageli võib täheldada vaid karvakadu või ka murdunud karvastikku (nagu oleks kääridega karvastikku lühendatud). Seennakkuste puhul ei pruugi sügelemist peaaegu üldse olla, ja selles punktis on ta juba hoopis erinev sarkoptoosist.

Diagnoos

Diagnoos kujuneb haiguse eelloo uurimisest, kliinilise pildi hindamisest ja diagnostiliste protseduuride tegemisest (ultraviolettlambi kasutamine, karvade mikroskoopiline uurimine, seenkultuuri kasvatamine ja hindamine spetsiaalsöötmetel).

Täpne diagnoos on koeraomanikule tähtis, kuna koeralt ja kassilt, aga samamoodi uluki käitlemisel, võib seennakkus kanduda üle ka inimesele. Eelkõige toimub see seenespooride sattumisel kätelt suhu, aga ka nahavigastuste kaudu. Seetõttu on väga tähtis jälgida hügieeninõudeid.

Ravi

Raviks on valida paiksed vahendid nagu Malaseb šampoon (toimeaineks mikonasool), Imaverol pesulahus (toimeaine enilkonasool) või süsteemsed seentevastased vahendid griseofulviin, ketokonasool, itrakonasool ja terbinafiin.

[related-posts]