Eesti Retriiverite Tõuühing

Autor: Aet Toose, siledakarvalise retriiver Happy omanik

See artikkel sai kirjutatud ühe Eesti koera-teemalise foorumi külastajate harimiseks ja valgustamiseks, seetõttu võivad retriiveritega tuttavad inimesed kohata palju varasema teabe kordusi ja üldiselt tuntud materjali.

Tegemist on vaid kerge ülevaatega siledakarvalise retriiveri tõu ajaloost ning olemusest teiste väljapaistvate retriiveri tõugude kõrval, mitte millegi enamana teda võtta ei tohikski. Varem ilmunud Bokseripesa foorumis, Eesti Kuldsete Retriiverite häälekandjas Kuldsed Hetked 1/2004.

Iga kord kui alustan juttu teemal ,,saan varsti teise koera juurde – siledakarvalise retriiveri bla bla bla bla” kuulen alati ühte kolmest küsimusest:

1. Mis esimesel viga on/Mis esimesest saab?
2. Emase, jah? Hakkad raha teenima?
3. Labradori siis? Või must kuldne?

Inimesed, kes on ise koertega tegelenud, teavad et emasega ei teeni nii nagu paljud arvavad ning teine koer majas on kui loomulik jätk asjade käigule. Seega 1. ja 2. on rohkem mittekoerainimeste küsimused, 3. on aga üsna laialdaselt levinud ka koerainimeste seas. Tahaksin teha veidi selgitustööd, ehk mis vahe on labradoril, kuldsel ja siledakarvalisel retriiveril.

Kõik 6 retriiveri tõugu aretati üsna lähestikku, umbes 19. saj. keskpaigas saaki kätte toovateks linnukoerteks, kes on võimelised töötama ka vees. 4 (kiharakarvaline, siledakarvaline, labrador ja kuldne) Inglismaal, 1 (Nova Scotia Duck Tolling) Kanadas ja 1 (Chesapeake Bay) USAs. Neist tõugudest kõige suurema tuntuse ja arvu on saavutanud labrador retriiver ja kuldne retriiver, teised tõud on jäänud tahaplaanile.

Enne Maailmasõdu olid siledakarvalised retriiverid üsna populaarne tõug jahimeeste ja asjaarmastajate seas, sest tegu on väga nutika ja kiiresti õppust võtva tõuga. Pärast Maailmasõdu langes aga dramaatiliselt siledakarvaliste arv, kui avastati kuldsete ja labradoride võlud ning nad muutusid laialdasemalt kättesaadavateks. Mõnda aega oli karta, et siledakarvalised lausa kaovad nagu mitmed teised varasemad linnukoera tõud. Õnneks tänu entusiastidele suudeti tõug päästa ning säilitada.

Labradori retriiver ja siledakarvaline retriiver on üsnagi tihedalt seotud. Nimelt on neid vastastiku kasutatud aretuses, eriti pärast II Maailmasõda kui tekkis vajadus laiendada geenifondi. Labradoride mõjutused on selgelt näha tänapäeva siledates ja siledakarvalisi retriivereid on esindatud ka mitme üsnagi tähtsa labradori varases sugupuus (Näitena väib tuua labradori Ch. Horton Max, kes oli küllaltki tähtis aretusisane 19.- 20. saj. vahetusel. Tema isaks oli aga hoopis siledakarvaline retriiver Ch. Darenth).

Modernse siledakarvalise loojaks peetakse härra S. E. Shirleyt (United Kennel Club’i asutaja), kes 1870. aastate alguses parandas siledakarvaliste tüüpi ja olemust ning stabiliseeris lainja karvaga ning kiharakarvaga retriiveri kasutuse aretuses. Ta kasutas aretuses peale algupäraste siledakarvaliste ka St. Johni koeri Newfoundlandilt, vesispanjeleid ja võimalik et ka šhoti kollisid ning labradore, kui neid oli võimalik saada väljaspool Buccleugh’ ja Malmesbury kenneleid. Eriti tähtsal kohal aretuses olid Kanadast imporditud koerad, keda ülistati nende vastupidavuse ja töövõime tõttu.

Siledakarvalise retriiveri aretuses on arvatavasti kasutatud ka settereid, eriti Gordoni ja Walesi musti settereid, kuigi härra Shirley neid ise ei tarvitanud. Osadel koertel keda ta aga kasutas oli ka setteri verd soontes, mis on üsnagi selgesti märgatav kõrvutades siledakarvalisi teiste retriiveritega.

Mr S. E. Shirley wavy coated retriiver “THORN.” Isa: Victor (K.C.S.B. 1883) – ema: Young Bounce (K.C.S.B. 1981).

Varasemalt oli siledakarvaline jagunenud kahte tõugu vastavalt sündinud koera karvale – siledakarvaline ja lainelise karvaga retriiver. Kui koer oli täiskasvanuna lainelise karvaga arvati ta lainelise karvaga retriiverite hulka, kui siledaga siis siledakarvaliste hulka, vanemad jaotuses erilist rolli ei mänginud. Sama toimus ka kiharakarvaliste retriiverite seas, kus lainelise karvaga koeri sündis tihti soovitud kiharakarvaliste asemel. Shirley eemaldas lainja karva retriiveri siledakarvaliste aretusest ning tänapäevaks on lainelise karvaga retriiver (wavy-coated retriever) kahjuks välja surnud.

Retriiveri tõugude esivanemate kindlaks tegemist raskendab asjaolu, et retriiveri nimetus ei olnud varasematel aegadel tõugu märkivaks terminiks. Retriiveri nimetuse sai iga koer, kes leidis tunnustust saaki kätte toova koerana, vahet polnud mis tõu esindaja ta oli. Füüsiliselt on kolme tõu erinevused ilmsed.

Siledakarvalised retriiverid on üldmuljelt kergemad ja kõrgemad kui kuldsed ja labradorid. Labradori isaste piirkõrgus on siledakarvaliste isaste piirkõrgusest 4 cm madalam (57cm ja 61cm) ning kuigi kuldsete isastega on ülemine piirkõrgus samaväärne, on siledakarvaliste alumine piirkõrgus 2 cm kõrgem kui kuldsetel (vastavalt 58cm ja 56cm).

pruuni värvi siledakarvaline retriiver

Siledad on kergema kehaehitusega ning neid esineb vaid mustas ja tumepruunis, kui labradoridel on lubatud värvid must, pruun ja kollane ning kuldsetel hele kuni tume kuld. Kuigi ka siledakarvaliste puhul võib sündida kollaseid kutsikaid nad üldjuhul tõupabereid ei saa ning nende kasutamine aretuses on rangelt keelatud. Koeri, kes avastatakse kollase geeni kandjatena, ei lubata samuti aretuses kasutada.

Siledakarvaliste karv on keskmise pikkusega ja pehmema struktuuriga kui kuldsetel, labradoride karvast on aga siledakarvaliste karv pikem. Siledakarvalisi eraldab teistest retriiveritest veel eriline peakuju. Neil puudub selgepiiriliselt määratletud stopp, pea on n.ö. “ühes tükis” ja kiilukujuline. Kuldsetel ja labradoridel on stopp selgelt määratletud ja kolba ning koonu osa on “eraldatud”.

Ka tööomadustelt erinevad need tõud. Labradore on kirjeldatud kui tõsiseid ja hasartseid töötajaid, kes võtavad oma ülesandeid südamega kui on aru saanud mida neilt soovitakse. Kuldsed teevad üldjuhul hästi tööd, kui nad saavad aru et nende omanik tõesti soovib et nad seda teeksid (ainuke põhjus miks minu kuldne poiss Darry näituseringi tuleb).

Siledakarvalised on aga lõputult rõõmsameelsed tegelased, kelle puhul tekib tihti probleeme tähelepanu koondamisega. Nad tahavad tööd teha ja õpivad kiiresti aga väib juhtuda, et ähel hetkel huvitab neid lastud lind ja teisel hetkel ilus kirev liblikas. Samas tunnevad nad end väga tähtsalt kui neil on midagi, ükskõik mida, suus – sellega kaasneb ka soov keksida ning tihti leiab sileda omanik enda sülest igasugu huvitavaid esemeid varieeruva süljekestaga, isegi rohkem kui keskmine labradori omanik.

Pea

Siledakarvaline retriiver kaotas oma populaarsuse just tööomaduste tõttu. Nimelt vajab ta oma omanikuga tugevat kontakti, et töötada saja protsendilise efektiivsusega, mis kiiresti eemaldas ta paljudest aladest kus labradore ja kuldseid sai tulemusrikkalt treenida. Näiteks ei saa siledakarvalisi edukalt kasutada pimedakoertena, sest nad elavad eemaldamist varasemast omanikust üle raskemini kui labradorid ja kuldsed retriiverid, kes domineerivad sellel alal. Paljude kasvatajate sõnul, kes kasvatavad kuldseid ja siledakarvalisi koos, on siledakarvalised juba kutsikatena märgatavalt aktiivsemad kui kuldsed ning igavuse korral pöörduvad kergemini pahanduste rajale.

Kui labradore ja kuldseid on aretatud kahes erinevas liinis, töö- ja näituseliinis, siis siledakarvalistega pole seda kunagi tehtud. Oma algusaastatel hoiti selle tõu arengut kiivalt kahe kenneli (üheks neist Shirley oma kennel, teiseks Reginald Cooke’i Riverside) kontrolli all ning ei lastud tekkida kahte erinevat suunda. Eeldati, et koer peab suutma teha tööd, kuid ka hea välja nägema, üks ei tohtinud välistada teist. Beauty with brains, ühesõnaga. Siiani pole tekkinud kahte erinevat tüüpi tõus ning selle säilitamise eesmärgil hoidutakse ka liigkülluslikust aretustööst ja reklaamimisest.

Siledakarvalistele retriiveritele ei soovita samasugust olukorda nagu kuldsetele ja labradoridele, kus paljud koerad enam töötada ei suuda ja on saavutanud moekoera staatuse. Näiteks on siledakarvaliste retriiverite puhul väga tavaline, et koer kes omab välimikutšempioni tiitleid on saavutanud sama kõrgeid tulemusi ka põllul, sõnakuulekuses ja jäljeajamises.

Power without lumber and raciness without weediness, nagu nõuab standard

[related-posts]