Eesti Retriiverite Tõuühing

* Rohkem infot tollerite kohta leiab ka Eesti Nova Scoti Retriiverite Tõuühingu kodulehelt toller.ee.

Mis tõuga on tegemist ?

Nova Scotia Duck Tolling retriiver e. “toller” kuulub retriiverite rühma ja on kuuest retriiveritõust kõige väiksem.

Tolleri sünnimaaks on Kanada. Ta aretatati sealsete jahimeeste poolt lindude jahimehele lähemale peibutamiseks (inglk. tolling) ning lastud (surnud, haavatud) linnu ära toomiseks. Tegemist ei ole linde ajava ega seisukoeraga.

Mis vahe on nova scotia retriiveril ja retriiveril?

Retriiver on koeratüüp. Selleks nimetatakse koeri, kes on aretatud tooma ära jahimehe saaki nii maal kui vees. Retriivereid on kuute tõugu:

1. labradori retriiver,
2. kuldne retriiver,
3. chesapeake bay retriiver,
4. siledakarvaline retriiver,
5. kiharakarvaline retriiver,
6. nova scotia retriiver.

Tutvu tõugudega lähemalt siin.

Kui palju on Eestis nova scotia retriivereid?

2016.a seisuga on Eesti Kennelliidus registreeritud üle 70 ova scotia retriiveri.

Kui suureks ta kasvab?

Ideaalsuurus 18 kuud vanal isasel on 48-51 cm ja emasel 45-48 cm. Kolme sentimeetri kõrvalekalle ideaalkõrgusest kumbagi suunda on lubatud.

Kaal peab olema koera suuruse ja luustikuga proportsioonis. Normatiivkaal täiskasvanud isasel on 20-23 kg ja emasel 17-20 kg.

Kust, kuidas ja kellelt saada kutsikat?

Tolleri kutsikaid on üldiselt raske saada kuna tõug on üsna uus ja neid ei ole väga palju. Euroopa osas on tollereid kõige rohkem Rootsis, Taanis ja Soomes.

Tolleri pesakonnas sünnib keskmiselt 5 kutsikat (labradoril 8-12) ja seetõttu on paljudel kasvatajatel pikad ootejärjekorrad. Nii mõnigi kasvataja võib tahta soovituskirja ja enamus tahavad tulevase kutsikaomanikuga kohtuda.

Internetist on võimalik leida kasvatajate kodulehekülgi, infot koerte andmebaasidest jne. Hea kutsika saamine võib olla üsna pikajaline ja suur ettevõtmine.

Soovime praaki kutsikat?

Kui suur on võimalus sellist kutsikat saada ja mis teeb kutsikast praagi (värv, hambad või midagi muud)?

Ükski koer ei ole praak, ka segavereline koer on siiski koer.

Küsimus on pigem selles kas tõupuhtal koeral esineb asju, mis segavad teda ühes või teises asjas osalemast ning väldib tema kasutamist aretuses.

Tolleri värvikombinatsioon on punane ja valge. Üha enam kohtab üleni punaseid koeri, kuid eelistatumad on need koerad kellel on valge sabaots, valged käpad ning valge rinnaesine. Ka nina peal peaks olema valget. Samas on näitustel osalemisel diskvalifitseerivaks veaks liigse valge esinemine ja väärhambumine või teatud hammaste puudumine. Need on diskvalifitseerivad vead näituse ja aretuse jaoks, kuid ei sega koera erinevaid asju harrastamast ja iga kasvataja tahab oma kutsikatele ikka parimat kodu.

Näitusele või jahile – kutsika valimine ja leidmine?

Toller on väga mitmekülgne koer, kellega võib harrastada mitmeid erinevaid alasid. Esmalt on tegemist jahikoeraga, kuid tolleriga saab edukalt harrastada sõnakuulelikkust, agilityt, käia näitustel ning toller sobib ka päästekoeraks.

Tolleri koolitamine on küll raskem kui enamus tõugudel ning mitte sellepärast, et toller oleks rumal ning aeglane õppija. Vastupidi, toller on äärmiselt intelligente ning kiire õppija, mis teeb liigse kordamise ja ühetoonilise õpetamise tema jaoks igavaks ning vastuvõetamatuks. Tolleri õpe peab olema mitmekesine ja koerale väljakutse. Tolleri omanik peab olema väga hea fantaasiaga inimene.

Mida uurida enne tolleri võtmist ?

Kõigepealt esitada endale küsimus, miks ma seda tõugu tahan? Kui tahan tollerit, sest ta on nii nunnu, siis on see küll Sulle vale tõug.

ERTÜ koduleheküljelt leiab ehk väikse abimehe: “10 põhjust miks mitte omada tollerit!’“. Kui pärast selle lugemist on ikka veel soov seda tõugu endale saada tasub uurida koera iseloomu, haigusi ja kindlasti kohtuda mõne tolleriga ning soovitatavalt sellises kohas kus on palju tollereid koos, sest tollereid on üsna eri tüüpi.

Kas ta on kutsikana energiline või mitte, aga täiskasvanuna?

Toller on terve oma elu energiline, isegi hüper-energiline.

Tolleriga ei ole võimalik pärast pikka ning väsitavat tööpäeva visata end diivanile teleka ette ja jääda puhkama. Toller peab saama iga päev 1 – 2 tundi aktiivset tegevust. Terve päev oma aias olemine ei ole sellele koerale sobiv ja tema vajadusi rahuldav tegevus.

Arvestage, et kui väsinud te ka poleks, toller tuleb viia kas metsa jalutama, trenni või midagi muud sellele koerale piisavalt pinget pakkuvat asja tegema.

Karvahooldus, karv ja üldine hooldus

Tolleri karvkate koosneb sooja pidavast alus- ja vett hülgavast pealiskarvast. Tolleri karv on oma tekstuurilt sarnane kuldse- ja siledakarvalise retriiveri omaga.

Karv vajab vahest kammimist, pesta pole üldiselt vaja, vaid siis kui koer on ennast väga ära määrinud. Pikema karva tõttu kipuvad igasugused taimeseemned koera karvadesse pidama jääma. Toller vahetab karva vähemalt kaks korda aastas ja kuna tolleri karv on pehme, kipub see igale poole külge jääma ning ei ole kõige kergemini eemaldatav.

Üldises hoolduses pole midagi erilist – kõrvad tuleb hoida puhtana, küüned lõigata…

Karvavärvused – kas värvist sõltub midagi?

Tolleri värvikombinatsioon on punane ja valge.

Üha enam kohtab üleni punaseid koeri, kuid eelistatumad on need koerad kellel on valge sabaots, valged käpad ning valge rinnaesine. Ka nina peal peaks olema valget. Samas on näitustel osalemisel diskvalifitseerivaks veaks: valge värv õlgadel, kõrvade juures, kaelal, seljal või külgedel.

Hõbedane, hall või must ala karvkattes

Mustade laikudega tollereid võib aeg-ajalt näha.

Milleks neid kasutatakse, milleks nad sobivad või ei sobi ?

Toller on jahitõug ja aretatud töökoeraks. Neil on pöörane ind töötada ja nad retriivivad kuni su käsi on otsast ära kukkumas.

See koer on retriivimishull, kes ronib kasvõi puu otsa, et tuua sinna kinni jäänud põrkelaud (selle kohta on fotosüüdistus). See võib hetkel tunduda armas, kuid pärast neljasajandat viset võib juhtuda, et muudate oma meelt. Kuid tolleriga saab edukalt harrastada sõnakuulelikkust, agilityt, käia näitustel ning toller sobib ka päästekoeraks.

Toller ei sobi kindlasti koeraks, kes lamaks päevad läbi sohval ning käiks väljas ainult lühikestel õhtustel jalutuskäikudel. Toller ei ole mingi nipsasjake ega lihtsalt seltsikoer.

Kas sobiks lastega perre – ühe-või mitme inimese koer?

Toller sobib lastega ning aktsepteerib kogu peret, kuid on siiski üheinimese koer.

Kas sobiks ka valvekoeraks? Kuidas saab läbi võõraste inimestega?

Korralikult sotsialiseeritud ja hea närvikavaga tolleril ei ole probleeme ei teiste koerte ega ka inimestega. Samas ei tasu tolleri puhul oodata labradori, sabaliputavat ja “igaühega-suur-sõber” käitumist.

Toller suhtub võõrastesse rahulikult, kuid suhtub nendesse ka eemal olevalt. Samas toller ei sobi valvekoeraks – ta on liiga sõbraliku iseloomuga.

Õuekoeraks? Karva -ja iseloomuvõimalused

Toller ei ole aretatud õues elamiseks.

Kuigi ta karvkate lubaks tal sügisel ja ka väiksemate külmadega õues hakkama saada, siis suuremate külmadega toime tulemiseks ei ole ta loodud. Õuekoeraks olemiseks on karvkattest suurem takistus tolleri vajadusel olla koos inimestega ning oma peremehega. Kui toller ei ole suur võõraste armastaja, siis oma pere vajab ta küll.

Suhtlusvajadus ja sotsialiseerimine – vajalik või mitte? Mida see annab?

Iga koer vajab kindlasti sotsialiseerimist ja see pole erandiks ka tolleri puhul. Sotsialiseerima peab hakkama juba kutsikast peast ning võimalikult paljude eri olukordade, asjade ning inimestega.

Tollerite koolitusvajadus?

Toller on väga intelligente ning kipub olema domineeriv. Kui te ei taha avastada, et ühel hetkel valitseb teie kodu teie asemel hoopis teie koer, siis tuleb tolleriga kindlasti vähemasti algkoolitus läbida.

Tollerit ei tohi mingil juhul füüsiliselt karistada. Suurim karistus võib olla kerge turjast sikutamine. Toller ei kannata füüsilist karitust ja erinevalt ehk labradoridest pöördub üsna suure tõenäosusega teda karistava inimese vastu, muutudes agressiivseks. Tolleri taluvus ja kannatus ei ole labradori oma. Koer keda on koolitatud ja koheldud õigesti on aga sõbralik, truu ja eluaegne kaaslane.

Harrastused ja tegevused – kas neile meeldib ujuda või omanikuga jooksmas käia, asju närida?

Tollerid armastavad ujuda, mängida ja teha asju koos oma peremehega.

Närimine on kindlasti üks nende lemmiktegevustest, seda eriti kutsikana hammaste vahetumisel ning kui neil igav on.

Tahan kunagi nunnuzid kutsasid 🙂

Tollerid näevad oma väikese kasvu, punase-valge pika karvastiku ja koheva saba tõttu välja väga “nunnud” koerad, mistõttu inimesed kindlasti tahaks neid endale lemmikuks.

Tolleri välimus on aga pettev, nad ei ole mingid kaisukarud ega sohvakoerad. Tegemist on koeramaalima ferraaridega – punased, energilised ja kiired. Tegemist on ääretult intelligentse, väga suure tööinnuga ning rahuldamatu tegevusvajadusega koeraga.

Unarusse ja vähese tegevusega koer leiab endale aja möödudes ise tegevust ning ühel hetkel võite avastada, et teie elamine või aed on saanud hoopis teistsuguse ilme kui see mis oli.

Levinumad haigused (lühike kirjeldus)

Tollerid on üldiselt tugeva tervisega aga nagu ülejäänud tõugudelgi, esineb ka neil pärilikke haigusi. Selle põhjuseks on suhtelislet väike geenipõhi (tõu algaegadel oli aretusisendeid väga vähe ning paljud aretajad tegid liinimist, kasutati lähedasi sugulasi ja samu koeri liiga palju).

Düsplaasia HD – Puusadüsplaasiat esineb tolleritel mõningal määral.

OD – küünarliigesedüsplaasiat esineb tolleritel tunduvalt vähem kui teistel retriiveritõugudel.

Pärilikud silmahaigused PRA (Progressive Retinal Artrophy) – arenev silmavõrkkesta kõhetumine (kokkukuivamine). PRA esineb kõikides tollerite liinides, seega leidub praktilislet iga koera sugupuus kas haigeid isendeid või haigusekandjaid. PRA pärandub retsessiivselt ühe autosomaalse geeni kaudu, mis tähendab, et haige koera mõlemad vanemad on geenikandjad. Haige koera kõik järletulijad pärandavad haiget geeni, kuigi ei pruugi ise haigust põdeda. PRA on haigus, mis areneb aeglaselt, põhjustades võrkkesta, silma tagaosas asuva valgustundliku koe, kõhetumist ja surma. Nakatunud koer kaotab aeglaselt nägemise alguses hämaras valguses, jäädes lõpuks täiesti pimedaks. Esimesteks sümptomiteks on koera nägemise halvenemine hämaras ja nägemisvälja vähenemine, nii et koer näeb ainult otse ette. Probleemiks on see, et haigust saab üldiselt diagnoosida alles 5-7 aastasel koeral. PRA-d põdevad koerad tunduvad noortena normaalsetena, sest haigus avaldub alles nende täiskasvanuks saades.

RD (Retinal Dysplasia) – ehk silmavõrkkesta irdumine on nägemishäire, mille põhjustab silma võrkkesta eraldumine soonkestast. RD on retsessiivne, koertel, kes saavad kummaltki vanemalt haige geeni, ilmneb võrkkesta eraldumine, mis lõppeb täieliku pimedaks jäämisega. Haiguse ilmnemine 6-8 nädalaselt. Süptomid: puudulik nägemine, äkiline nägemise kaotus, pimedana sündinud. Ravi puudub ja enamus juhtumeid lõppevad täieliku pimedaks jäämisega. Täiskasvanul koeral esinev nn. multifokaal tüüpi RD on üsna kahjutu ning selle pärilikkus ei ole täpselt teada. Probleemsem on kutsikatel esinev eriti haruldane täielik RD, mis põhjustab võrkkesta irdumist ja lõppeb täiesti pimedaks jäämisega juba enne kutsika loovutusiga ehk enne 8 nädalat.

HC – ehk pärilik hallkae, on silmahaigustest üks üldlevinumaid. Kae võib tekkida juba noores vanuses, kuid tavaliselt esineb see vanematel koertel. Koera nägemisvõime nõrgeneb, kuid harva jääb koer täiesti pimedaks. HC võib olla nii pärilik kui ka diabeet või põletikud võivad põhjustada HC-d.

Üldisemad autoimmuunsushaigused

Autoimmuunsushaiguste all peetakse silmas haigusi, kus keha enda kaitsesüsteem hakkab ekslikult ründama oma organite vastu. Nende haiguste pärilikkus on veel segane, kuid ilmselt vastuvõtt haiguse saamiseks on pärilik. Oletuste kohaselt on tolleritel mingi immuunsusnõrkus, mis võib viia haiguse puhkemiseni. Keskkonnateguritel on ilmselt oma osa haiguse puhkemisel. Selletõttu võivad erinevad stressiolukorrad põhjustada haiguse puhkemist. Puhtaid liine ei leidu, on vaid liine kus haigusi esineb vähem ja liine kus haigusi esineb rohkem. Haigestunud koerad on tavaliselt noored, enamus teadaolevad juhtumid on esinenud enne koera kahe aastaseks saamist.

A/M (artriit/meningiit) ehk aju- või liigesepõletiku sümptomiteks on kõrge palavik, jäigad liigesed, kaelajäikus ja söömis- ning joomisraskused. Haigus esineb üldiselt 6 – 9 kuusel kutsikal. Süptomid erinevad individuaalselt. Sageli on raske eristada bakteri poolt põhjustatud ja autoimmuunsus ajupõletikku teineteisest. Haigus diagnoositakse seljaüdivedeliku proovist. Ravina kasutatakse kortisooni kuure; algselt suured kogused ja kogust vähendatakse tasapisi. Haigusnähud võivad ravi lõppedes tagasi tulla ja ravikuuri korratakse. Sageli võidakse ravi paari aasta pärast ja nähud ei pruugi enam tagasi tulla. Ravi edukus oleneb kui kiiresti haigus diagnoositakse ning raviga alustatakse.

Addisoni tõbi (hüpokortisolism) e. neerupealiste puudulikkus, mille tõttu organitele vajaliku energiakasutuse seisukohast eluks vajaliku glükoosi ainevahetus on häiritud. Sümptomiteks on väsimus, palavik või alajahtumine, söögiisu kadumine ja oksendamine ning kõhulahtisus. Vahest võib haigus puhkeda äkiliseks kriisiks. Siis on sümptomiteks vererõhu langusest tulenev väsimus ja juba teadvuse kaotamine, alajahtumine, kõhulahtisus ja organite kuivamine (de-hüdratsioon). Haiguse sümptomid on ebaspetsiifilised ja nende tugevus erineb individuaalselt. Haigus diagnoositakse vereprooviga. Enamus juhtudel võib koer eluaeg kestva raviga elada normaalset elu. Haigus esineb põhiliselt keskealistel ja põhiliselt emastel koertel.

Hüpotüroidoism ehk kilpnäärme puudulikkuse sümptomiteks on väsinud koer, nahamuutused ja elutu ning kuiv karv. Peale selle võib haigus põhjustada emasel koeral jooksuaja ärajäämist, naha kuivamist, karva väljalangemist ja kaalu tõusu. Haiguse tõsisemad nähud on viljatuks jäämine, nurisünnitused, väiksed ja pehmed munandid ning lihaste nõrgenemine ja immuunsusvõime alanemine. Haigus ilmneb üldiselt keskealisetel koertel. Soolist haiguse esinemise vahet ei ole aga haigus esineb sagedamini steriliseeritud emastel koertel. Koera saab aidata ravimitega.

Autoimmuun hemolüütiline aneemia (AIHA) (ka teatud kui immuunvahendatud hemolüütiline aneemia IMHA) on olukord kus koera enda organism hävitab punaliblesid. Sümptomiteks on tahtmatus, väsimus ja heledad igemed. Peale selle võib esineda sinikaid ja oksendamist. Esineb sagedamini noortel täiskavanutel koertel. Koera ravitakse kortisooniga.

SLE:n (Systemic Lupus Erythematosis) sümptomid meenutavad suures osas teisi autoimmuunsushaigusi. Haigust on raske diagnoosida ja seda tõestatakse sageli välistades teised haigused. Diagnoos tehakse vere- ja uriinianalüüsidega. SLE-d ravitakse sageli antibiootikumide ja kortisooniga. SLE-d omav koer võib olla rohtudel elu lõpuni.

Teisi haigusi

Lymphodema ilmneb tavaliselt tagajalgade liigeste paistetumisena (liigestesse koguneb vedelik) Tavaliselt väljub liigne vedelik liigesest ise. Koer võib longata ning võib esineda palavikku. Haigus võib siiski olla nii kerge, et seda ei pane tähelegi. Diagnoos langetatakse elimineerides kõik teised võimalikud haigused.

Epilepsia võib olla kas pärilik, looteaegsest arenguhäirest tulenev, saadud sünnituse ajal või traumajärgne. Muud tolleritel esinevad haigused võivad olla näiteks südamevead, maksa või neeruhaigused, vähk ja kondro-düsplaasia ehk luustiku kasvuhäire (lilliput). Keskmine vanus on 11 – 13 aastat.

* Rohkem infot tollerite kohta leiab ka Eesti Nova Scoti Retriiverite Tõuühingu kodulehelt toller.ee.

[related-posts]