Eesti Retriiverite Tõuühing

Labradori retriiver peaks pärit olema Kanadast Labradori poolsaarelt Labradori mere äärest, kas pole? – Tegelikult siiski mitte. Kõik viitab sellele, et need toredad koerad on pärit Newfoundlandilt, mis paikneb Labradori poolsaare läheduses.

Tõunimetus ”labrador” võib olla tulnud sellest geograafilisest seosest, kuid ka näiteks portugalikeelsest sõnast ”laborer”, mis tähendab töötegijat või siis hispaaniakeelsest sõnast ”laboradores”, mis tähendab samuti töömeest. Seos võib olla ka Põhja-Portugalis asuva külaga, mille nimi on Castro Laboreiro. Sealsed “Cão de Castro Laboreiro” karjakoerad ilmutavad rabavat sarnasust labradoridega (vaata pilte).

Labradoride esivanemad on paras müsteerium. Kuidas saab üks tõug olla meister nii paljudes asjades? – Olla võimeline töötama väga rasketes tingimustes ja samas olla ka üks sõbralikemaist olenditest siin maamunal?

St.Johni koerad

1500ndatel aastatel saabusid Newfoundlandi aladele esimesed asunikud Inglismaalt ja Portugalist tuues endaga kaasa kõik eluks vajaliku, muuhulgas ka koerad. Peamiselt tegeleti kalapüügiga ja koerad olid selles töös suureks abiks (tirisid võrke välja ja püüdsid väljalipsanud kalu jne). Tingimused olid karmid ja tööpäevad venisid sageli pikaks.

Umbes 1700ndatest pärinevad esimesed meremeeste kirjeldused nende koerte kohta: ,, … väga vastupidavaid, suure ujumistahtega, lühikese tiheda karvastikuga ja tüüri-sarnase sabaga koerad, kes järgnesid Newfoundlandi kalameestele paatidessse”.

Koeri kutsuti Newfoundlandi koeraks või Labrador Newfoundlandiks või ka St.Johni Veekoeraks, see olenes täpsemalt piirkonnast. Kõik need koerad ei olnud päris samasuguse välimusega, esines kahte tüüpi koeri: suurem ja raskema karvaga oli Suurem Newfoundlandi Koer (inglk Bigger Newfoundland Dog), kes on tänapäeva Newfoundlani koerte esivanem; ning väiksem ja karmima karvaga koer oli Väiksem Newfoundlandi Koer (inglk Lesser Newfoundland) või St.Johni koer (inglk St.John’s Waterdog), keda arvatakse olevat labradoride ja teiste retriiverite esivanemaks.

Vee-ja toomishullud St.Johni koerad sobisid heaks kaaslaseks ka linnujahil, samuti olid sealjuures boonuseks nende sotsiaalsus ja kiire õppimisvõime. Seda märkasid mõned jahiharrastusega tegelenud Inglise aritokraadid, kes viisid 1800ndate alguses esimesed koerad Inglismaale kaasa. Kuuldus koerte tööomaduste kohta levis ning peagi soovis järjest enam aadlikke endale St.Johni koera.

St.Johni koerte kadumine nende kodupigas Newfoundlandil algas, kui piirkonnas alustati lambakasvatust. Lammaste Kaitsmise Akti järgi võis igal leibkonnal olla vaid üks koer (karjakoerad ei läinud arvesse) ja iga järgmise koera pealt pidi maksu maksma. Emaste maks oli kõrgem kui isastele, seetõttu hävitati paljud emased kutsikad kohe peale sündimist. Inglismaalt andis St.Johnidele löögi Karantiini Akt, mis nägi ette 6-kuulise karantiini kõigile imporditavatele loomadele ja see muutis koerte toomise praktiliselt võimatuks.

Inglismaa ja Šotimaa kasvatajad olid sunnitud tegema kaalutletud valikuid vaid olemasolevate koerte baasil. Algupärased St.Johni koerad surid Inglismaal peagi välja.

1930ndateks aastateks olid St. Johni koerad Newfoundlandil juba haruldus. VI Bucceleuch’i hertsogil õnnestus siiski umbes 1933-1934.aastal tuua mõned St. Johni koerad Inglismaale, et jätkata aretust.

Kanadalane Farley Mowat ristas 1970ndatel oma St.Johni koera Alberti emase labradoriga päästmaks St.Johni koeri. Tulemuseks oli neli kutsikat, kellest emased surid ning isased anti ära (Kanada peaminister Pierre Trudeau’le ja Nõukogude Liidu riigimees Kosõginile).

Viimased Newfoundlandi St.Johni koerad surid 1980ndate alguses.

Üle Atlandi Newfoundlandilt Inglismaale

1800ndate alguses viidi esimesed St.Johni koerad Newfoundlandilt Inglismaale.

1807.aastal juhtus õnnetus laevaga, mis pidi kaks St.Johni koera kutsikat Inglismaale tooma. Neist kahest kutsikast said chesapeake bay retriiverite esivanemad (loe: chesapeake bay retriiveri tõu ajalugu).

1809.aastast on teada, et I Malmesbury krahv kasutas oma St.Johni koera jahiharrastuseks.

1814.aastast pärinevad esimesed kirjalikud andmed labradoridest (St. Johni koertest) raamatus ,,Juhiseid noorele sportlasele” kolonel Peter Hawkerilt, kes uuris neid Newfoundlandil. Kolonel Hawker kirjutas St. Johni veekoertest järgmist: ,, … ta ei ole suurem kui pointer; väga head jalad, lühike sile karv ja saba ei ole nii krussis, kui mõndadel teistel; ta on ülimalt kiire tooja ja ujuja …”

1823.aastal maalis kunstnik Edward Landseer musta koera valgete märgistega, pealkirjaks oli ,,Cora. Emane Labrador”.

Inglismaa krahvid ja hertsogid

19.sajandi Inglismaal mõjutasid labradori tõu välja kujunemist enim Malmesbury I ja II krahv, Buccleughi V ja VI hertsog ning lord George William Montagu-Douglas-Scotti noorim poeg.

Malmesbury I krahv tõi sisse esimesed St.Johni koerad ja kasutas neid edukalt jahil (1809). Temale järgnenud Malmesbury II krahvi (1778-1841) võib tänada labradori tõu säilitamis eest, samuti rajas ta esimese labradoride kasvanduse (kenneli), kus tema aretustöö oli võimalikult St.Johni koerte keskne.

1835.aastal pani aluse oma kasvandusele Buccleuch’i V hertsog (1806-1884); kasvandusel puudusid seosed Malmesbury koertega. Esmakordselt nimetati St.Johni koeri “labradoriks” 1839.aastal.

Hertsogi vend lord John Scott alustas St.Johni koerte importimist. Koerte nimed olid Jock, Nell (1843) ja Brandy.Brandy sai oma nime, kui teel üle Atlandi, hüppas ta üle laeva parda, et vette kukkunud müts ära tuua. Meeskonnal võttis aega 2 tundi, et koer veest kätte saada. Peale seda oli koer nii väsinud, et teda tuli turgutada brändiga.

Kõige esimene foto labradori retriiverist on tehtud 1856.aastal (Buccleugh’i V) hertsogi koerast Nell’ist, kui koer oli 12.aastat vana.

Labradoril oli palju suurepäraseid omadusi ja nii kasutati teda teiste retriiverite parandamiseks. PS! Iga koera, keda kasutati jahil saagi kätte toomiseks, nimetati tollel ajal retriiveriks, näiteks spanjeleid ja veekoeri.

Hilise 18.sajandi ja varajase 19.sajandi kasvatajad ristasid erinevaid retriiveri-koeri, et saada koer, kes on veelgi parema jahiomadusega. Selleks kasutati kiharakarvalisi, siledakarvalisi ja Norfolki retriivereid (viimane neist on tänaseks välja surnud). Ristamiste tulemusena sündisid koerad, kes olid välimuselt ja iseloomult väga St.Johni koera moodi.

1880ndateks olid kõik algsete labradoride (St.Johni koerad) liinid Inglismaal välja surnud. Õnneks kohtusid juhuslikult Malmesbury III krahv, kes oli sel ajal umbes 75 aastane, Bucceleuch’i VI hertsog (1831-1914) ja Home’i XII krahv (1834-1918) jahil. See kohtumine päästis labradorid väljasuremisest (kuna samal ajal oli kehtestatud Lammaste Kaitmise Akt ja Karantiini Akt). Meestele avaldas muljet, mida Malmesbury krahvi koerad olid jahil võimelised tegema.

Malmesbury krahv oli hoidnud liinid nii puhtad, kui oli olnud võimalik väheste Newfoundlandilt imporditud koertega.

1887. aastal kirjutas Malmesbury III krahv Bucceleuch’i VI hertsogile: ,, … olen hoidnud selle tõu nii puhta, kui võimalik alates esimesest koerast, kelle sain Poole´ist… tuntud oma vetthülgava kasuka ja saarmasaba poolest.”

Malmesbury’i aretusisaste raamatust leiame me koerad, kes kuuluvad kõige esimeste labradori retriiverite hulka – Malmesbury’s Sweep (must, sünd. 1877) ja Malmesbury’s June (must, sünd. 1885).

1880ndatel kinkis Malmbesury krahv Buccleuch’i hertsogile aretusprogrammi jätkamiseks kaks koera:  Buccleugh Avon (sünd. 1885; Malmesbury’s Tramp + Malmesbury’s Juno) ja Buccleugh Ned (sünd. 1885; Malmesbury’s Sweep + Malmesbury’s Juno) – neid koeri peetakse kõikide tänapäeva labradoride esivanemateks.

Mainimisväärne on ka see, et tollal peeti labradore 100% töö eesmärgil ning seltsikoerana olid nad tundmatud. Ainsad labradoriomanikud olid jõukad maaomanikud; alles 19.sajandi lõpus levisid labradorid ka tavaharrastajateni.

Kollased ja pruunid koerad

Labradore on kolme värvi – musti, pruune ja kollaseid. Varane aretusprogramm oli aga värvide osas üsna range – see tähendas, et kõik labradorid olid (ametlikult) vaid musta värvi ning muudest värvidest kutsikad hävitati kohe peale sündi.

Pruunid

Esimesed ametlikult registreeritud maksavärvi koerad sündisid Buccleuchi hertsogi kasvanduses 1892.aastal.

Jack Vanderwyk, kes uuris kõigi LabradorNeti andmebaasi koerte päritolu (ca 34 000 koera eri värvustest), jõudis kaheksa peamise liinini. Samuti selgus tema uuringust, et pruun värvus oli 19.sajandi labradoridel üsna tavaline, kuigi neid koeri ametlikku registrisse ei kantud; 20.sajandi alguseks oli pruunide koerte arvukus langenud ülimadalale. Tänu krahv Fevershami ja Chiltonfoliati leedi kasvandustele suudeti pruun värvus väljasuremisest päästa. Dokumenteeritud on siledakarvaliste ja Chesapeake Bay retriiveritega ristamine, et värvust päästa.

* On põhjust arvata, et ka veel 20.sajandil ristati labradore nii kuldsete, kiharakarvaliste, siledakarvaliste kui Chesapeake Bay retriiveritega. Isegi veel 1980ndatel aastatel kasutati kuldseid retriivereid, et parandada kollaste labradoride karvkatet. Kennelklubide andmebaasid on lünklikud, sest küllap on sealt osa andmeid kustutatud kuna mõned kasvatajad ei tahtnud, et saadaks teada, et nende edukad labradorid on tegelikult erinevat tõugu koerte ristamise tulemus. Ka II maailmasõja ajal kasutati kiharakarvalisi-ja siledakarvalisi retriivereid, et laiendada labradoride geenibaasi.

Vanderwyk avastas veel, et uuritud koerte liinid viisid tagasi alati sama kolme musta labradorini, kes elasid 1880ndatel – Buccleugh Avon (isane), tema isa ja ema, Malmesbury Tramp (isane; sünd. 1878) ja Malmesbury Juno (emane; sünd. 1878). Mainitakse veel Morningtown Tobla nime, kui olulist ühenduslüli Buccleughi koerte ja Peter of Faskally (sünd. 1908) vahel.

Laiemalt hakkasid pruuni värvi labradorid levima alles 1930ndatel aastatel.

Kollased

Esimene registreeritud kollane labrador on Ben of Hyde, kes sündis 1899.aastal major C. J. Radclyffe kasvanduses. Algselt olid kõik “kollased” labradorid tumekollast-punakat tooni. Värvust nimetati “kuldseks” kuni UK Kennelklubi käsul tuli uus värvus valida kuna “kuldne” ei kvalifitseerunud värvuseks. Alles 20.sajandi jooksul hakati eelistama kreemikaid ja heledaid kollaseid toone nagu on tänapäeva koertel.

Tumekollaste ja rebasepunaste toonide kasutamine aretuses taastati alles 1980ndatel. Määravaks isendiks selles sai Balrion King Frost (must, sünd circa 1976), kelle paljud järglased olid “tugevalt tumekollased”, ja kes mõjutas rebasepunase tooni taastamist. Tema poja-poja-poega Wynfaul Tabasco’t (sünd 1986) peetakse tänapäevase rebasepunase tooni isaks, ja ka ainsaks näitusetšempioniks Inglismaal, kes on seda värvi. Veel mõned koerad, Red Alert ja Scrimshaw Placido Flamingo, on oma järglastele tumekollase värvuse geeni edasi andnud.