Eesti Retriiverite Tõuühing

Kas kiharakarvaline retriiver on puudli ristand?

Ei ole.

Kiharakarvaline retriiver on retriiveri tõugudest kõige vanem. Tõug eristus selgelt juba 1850ndatel ning alates sellest perioodist toimus tõu sihipärane aretus. Teadaolevalt enne 1870ndaid Inglismaal puudleid veel ei leidunud ning seetõttu on väheusutav, et kiharakarvaline retriiver saadi puudliga ristamise teel. Hilisemast ajast (1880-1900) leiduvad üksikud märked, et puudleid ja kiharakarvalisi retriivereid võidi ristata parandamaks kiharat karvkatet. Alates 1900ndatest on aretus hoitud puhas.

Mis vahe on kiharakarvalisel retriiveril ja retriiveril?

Retriiver on koeratüüp. Selleks nimetatakse koeri, kes on aretatud tooma ära jahimehe saaki nii maal kui vees.

Retriivereid on kuute (6) väga erinevat tõugu:

1. labradori retriiver,
2. kuldne retriiver,
3. Chesapeake Bay retriiver,
4. siledakarvaline retriiver,
5. kiharakarvaline retriiver,
6. Nova Scotia retriiver.

Tutvu tõugudega lähemalt siin.

Kui palju on Eestis kiharakarvalisi retriivereid?

2017.a seisuga on Eesti Kennelliidus registreeritud vaid 44 kiharakarvalist retriiverit.

Kas nad ajavad karva?

Jah!

Tavaliselt vahetab kiharakarvaline retriiver karva kaks korda aastas ja korraga järjest 6-8 nädalat. Mõni koer võib visata maha terve kasuka, mõni vaid kergelt karva ajada.

Kiharakarvaline retriiver ei sobi allergikule kuna tema karv pole peale välimusliku sarnasuse kuidagi puudli karva moodi (puudli karv kasvab pidevalt ja ei vahetu, vaid lõigatakse lühemaks).

Kui palju nende karv hooldust vajab?

Vähe.

Keha karvkate moodustub lugematutest ihulähedal olevatest väikestest, tihedatest, selgelt eralduvatest jäikadest kiharatest, mida leidub turjakumerusest sabaotsani – ei ole aluskarva ega paljaid kohti. Mujal on karvkate sile.

Koera trimmitakse saba- ja kõrvakarvade osas, et stiilne välimus ei kaoks liiga pikaks kasvavate salkude tõttu. Karv on mustust ja vetthülgav.

Mis värvustes neid leidub?

Mustad ja maksavärvi pruunid.

Pruun värv on musta suhtes retsessiivne ja seetõttu on rohkem just musta värvi koeri. Pruunide koerte karvavärvus võib aja, päikesevalguse mõjul ja enne karvavahetust pleekuda heledamaks.

Kas neist saab hea perekoera?

Kiharakarvaline retriiver on hea perekoer.

Kas nad on nagu labradorid või nagu mõni teine retriiveri tõug?

Ei. Igal retriiveri tõul (6 erinevat tõugu) on erinevad kombed ja iseloom.

Kiharad on ustavad oma perekonnale ja võõraste suhtes reserveeritud. Väärikas ja iseseisev tõug, eriti võrreldes labradori retriiveri või kuldse retriiveriga. Ta on intelligentne, rahulik ja tasakaalukas jahikoer.

Kiharakarvaline on ainus retriiver, kes sobiks ka oma territooriumi valvuriks (annab märku), kuid ta ei ole võrreldav selle eesmärgi jaoks aretatud tõugudega.

Mida peaks kasvatajalt uurima enne kutsika võtmist?

1. Vanemate tervis: ei tohi olla liigeseprobleeme ega silmahaigusi.
2. Mis eesmärgil paaritati just neid kaht koera? Mida loodeti parandada või saavutada?
3. Kasvataja taust: mis koeraspordi alasid ta oma koertega harrastab, kas ja milliste klubide-ühingute liige ta on ning milliseid garantiisid ta kutsikaostjale pakub.
4. Kui oled huvitatud tulevikus mingi kindla ala harrastamisest, siis otsi selline kasvataja, kes samuti tegeleb selle alaga (nt. jaht).
5. Enne ostu-müügilepingu allkirjastamist küsi näha vanemate terviseuuringute tulemusi ja veterinaari kirjalikku kinnitust, et kutsikas on terve.

Tutvu lähemalt tõu täiskasvanud koertega, sest selline saab sinu kutsikas varsti olema.

Kas neile meeldib ujuda? Kuidas kutsikat ujuma õpetada?

Jah. Kiharakarvalisi retriivereid ei saa veest eemal hoida, nad on väga head ujujad.

Kutsikat tuleks veega tutvustada tasapisi, las ta ise uurib ja avastab.

Millised on levinumad terviseprobleemid?

Pahaloomulised kasvajad

Järjest enamatel koertel.

Küünar-ja puusaliigeste düsplaasia

Düsplaasia kui mõiste tähendab vaegarengut, puudulikku arengut. Liigeste puhul räägitakse düsplaasiast siis, kui nende ehitus ei vasta sellele, mida anatoomiliselt normaalseks peetakse.

Liigese ülesanne on anda luustikule vajalikku painduvust, aga ka piisavat tuge. Et seda saavutada, on luudel evolutsiooni käigus välja arenenud spetsiifiline kuju. Ühe luu õnarusele vastab kumerus teisel luul, ning lisaks kuuluvad liigese hulka veel seda ümbritsevad tugevad kõõlused ja membraanid, luude kokkupuutepindadel paiknevad kõhrpinnad ning liigeseõõnt täitev kõrgete määrimisomadustega looduslik õli—liigesevõie e. sünoviaalvõie. Kõik see ikka selleks, et liiges—looduse poolt loodud liigend ikka kenasti kogu looma elu kestaks, oleks töökindel.

Düsplaatiliste liigeste ühenduspinnad ei ole kongruentsed s.t. kumeruse ja õnaruse kuju ei vasta täpselt teineteisele, kumerad osad on liiga lamedad (nõgusused või kumerused ei ole piisavad) ning liigest ümbritsevad koed on lõdvad ega toeta liigest piisavalt. Küünar– ja puusaliiges on koera suurimad liigesed, millele langeb liikudes kogu keha raskus, seetõttu on nende õige areng äärmiselt oluline.

Silmahaigused

Katarakt

Ehk kae, mis puhul tekib läätse hägunemine või läbipaistvuse kadumine suuremal või vähemal määral. Juhul, kui katarakt haarab mõlema silma terve läätse, on loom pime. Osalise kae puhul võib nägemine mingis osas olla säilinud.

Kae ei pruugi alati olla pärilik, ta võib olla tekkinud ka näiteks trauma, silmapõletiku või ainevahetushaiguse tagajärjel. Pärilikul kataraktil (HC e. hereditary cataract) on aga teatud omadused, mille alusel ta diagnoositakse just nimelt pärilikuks: ta on alati bilateraalne st. mõlemas silmas.

Sõltuvalt koera tõust on kataraktil läätses kindel asukoht, ta on progresseeruv. Sõltuvalt koera tõust võib pärilik kae tekkida erinevas vanuses. Mõnel tõul on katarakt diagnoositav juba kolme nädala vanuselt, mõnel alles 6-7 aastaselt.

Entroopium

Võib esineda kas lau sissepoole pöördumine e. entroopium, lau väljapoole pöördumine e. ektroopium või kombineeritud entroopium-ektroopium, kus osa laust on pöördunud sisse, osa väljapoole.

Kergel kujul need haigused loomale suuri probleeme ei tekita, kuid raskekujulise entroopiumi puhul, kui ripsmed puutuvad vastu sarvkesta, võib tekkida sarvkesta vigastus, mis on väga valulik ning mille tagajärjel loom võib pimedaks jääda.

Lau probleemide puhul on võimalik kirurgiline ravi, kuid võib juhtuda, et seejärel koera väljanägemine ei vasta enam tõustandardile

PPM

Püsiv pupillaarmembraan (persistent pupillary membrane) on seisund, kus looteeas pupilli kattev veresoonte võrgustik vastsündinu perioodil ei taandarene, vaid jääb püsima.

Silmas on PPM näha vikerkesta värvi ribakestena, mis kinnituvad üht otsa pidi iirisele, teine ots võib olla kinnitunud kas iirisele üle pupilli, sarvkesta sisepinnale või läätsele. Läätsele või sarvkesta sisepinnale kinnitudes tekitab PPM läbipaistmatu ala, mis võib nägemist oluliselt halvendada.

PRA

Progresseeruv võrkkesta atroofia (progressive retinal atrophy) – võrkkesta nägemisrakkude degeneratiivne haigus, mis lõpeb pimedaksjämisega.

PRA haarab võrkkesta kepp- ja käbirakke. Kõigepealt tekivad probleemid nägemisega hämaras valguses, hiljem ka päevavalguses. Taandarenevad võrkkest ja teda toitvad veresooned. Tüsistusena võib tekkida katarakt.

PRA-d on oftalmoskoopiliselt võimalik diagnoosida suhteliselt hilises staadiumis ja vanuses. Selleks ajaks võib koeral olla juba mitmeid sama diagnoosiga järglasi. Seetõttu oleks oluline PRA diagnoosiga koerte, nende järglaste ja lähisugulaste väljalülitamine aretusest.

Sarvkesta düstroofia

Ehk kkolesteroolikristallid. Kolesteroolikristallide kogunemisel võivad ilmneda hallikad laigud silma pinnal.

Haigusel ei ole tavaliselt mingeid sümptomeid. Mõnikord harva võib see põhjustada sarvkestal haavandeid. Ainult toidu valik ei selgita kahjuks kogumite teket kuid nende taga on õli-ja ainevahetuse häired. On võimalik, et ka hormonaalsed muudatused (ind, tiinus, ebatiinus) võivad olla seotud kolesteroolikristallide ilmumisega.

Võrkkesta düsplaasia (RD)

RD (retinal dysplasy) on haigus, mida iseloomustab kergemal kujul voltide või rosettide moodustumine võrkkestas, raskemal juhul võrkkesta degeneratsioon või silmapõhjast irdumine.

Kergematel juhtudel ei ole nägemine oluliselt häiritud, raskematel võib kogi võrkkest irduda, mille tagajärjel jääb loom pimedaks.

Paljad laigud ja/või kehv karvakasv (e. Patterned Baldness)

“Kiharate probleem”.

Raske on öelda, kui paljusid kiharakarvalisi retriivereid “kiharate probleem” probleem mõjutab kuna enamus ei osale kunagi näitustel ega võistlustel ja jäävad seetõttu avastamata. Ka paljud loomaarstid ei ole probleemiga kursis ning sageli diagnoosivad nad selle kilpnäärmetalituse probleemina, mida see aga ei ole.

Kergematel juhtudel võib probleem esineda vaid mõnel üksikul korral ja jääb enamasti märkamatuks, kui karv on vahetunud. Siiski on see viide palju tõsisemale probleemile nagu on autoimmuunsushaigus. Haigust kandvad koerad on vastuvõtlikumad allergiatele, neil on probleeme järglaste saamisega ning kõige tõsisematel juhtudel mõjutab see kasvuhormoonide teket (kaal jääb pidama 18-20 kg juurde).

Haiguse all kannatavatel koertel on kutsikana ilus ja korralik karv – esimesed paljad laigud ilmuvad alles suguküpseks saades (ca 8-12 kuuselt). Karvutud laigud tekivad tagajalgade sise-või väliskülgedele ja/või keha väliskülgedele ja/või kaelale ja/või rinnakorvi alla, üldine karvakvaliteet on õhuke ja habras. Haigust põdeval koeral, kes on täiskarvas, on ainsad õiged lokid vaid selja-ja kaelaosas.

Laikude moodustumine on haigusele iseloomulikult kahepoolne (peegelduv) ehk mõlemal keha/jäseme poolel on samasuguse kuju ja asetusega paljad laigud. Haiguse ilming varieerub alates üsna normaalse karvaga koerast kuni täielikult karva kaotanud koerani. Mõnedel juhtudest kasvab karv pärast karvavahetust ilusti tagasi, kuigi see võtab aega mitu kuud, mitte nädalat nagu on normaalne.

Haiguse ilmnemist pole võimalik lisandite, vitamiinide ega eritoidu abil muuta.

Seni pole täpselt teada, kuidas haigus pärandub, sest ka täiesti tervete koerte järglaste seas on haiguse põdejaid. Ilmselt peitub probleem mõne retsessiivse geeni/geenide seas, mida pole suudetud veel avastada.

Veterinaarid on “kiharate haigusest” väheteadlikud.

Kui koeral ilmeb mõni eelnimetatud sümptomitest, siis tuleks sellest teavitada oma koera kasvatajat. Seda selleks, et andmed oleksid registreeritud ja võibolla saab kunagi teoks, et haiguse tekitaja(d) suudetakse tuvastada.

[related-posts]