Eesti Retriiverite Tõuühing

Autor: Kalvo Kriisk, kennel Gypsy’s Soul

(Curly Coated Retriever) FCI rühm 8, alarühm 1; KC Gundog Group.

Kiharakarvalise retriiveri tõug on säilinud praktiliselt muutumatuna peaaegu kahe sajandi vältel. Teda loetakse retriiveritest kõige vanemaks tõuks.

Vähe on säilinud ajaloolisi andmeid kiharate põlvnemisest, erinevate andmete alusel on pakutud erinevaid variante. Tõenäoliselt voolab kiharakarvaliste soontes inglise veekoera (inglk English Water Dog), inglise ja iiri setteri, veespanjeli, puudli ja hurda verd.

1898. aastal registreeriti esimene pruun kiharakarvaline.

1860. aastal esitleti esmakordselt Birminghamni näitusel kiharakarvalist koera nimega Wyndham (kasvataja Brailsford, omanik Gorse).

Tiverton Best Lad (om: S.Darbey)

Alates 1864. aastast esitleti retriivereid kahes grupis: kiharakarvalised ja lainelisekarvalised. Sel peroodil levis kiharakarvaline just Lancashire krahvkonnas, edasi levisid ka mujale, näiteks Tivertonis oli 1886. aastal registreertud 50 kiharat.

1900-ndate aastate alguses tõusis esile siledakarvaline retriiver ja kiharakarvalise populaarsus vähenes, näiteks 1908. aastal registreeriti 163 kiharat, kuid 1919.aastal ainult 5.

1920-ndatel hoogustus taas kasvatus, esile tõusis kennel Knysna, sellest ajast on pärit ka kasvatus Berryholme, kes tegutseb käesoleva ajani. Samast perioodist (1935) on registeeritud kennel Darelyn, mis tegutseb samuti tänapäevani. Teise Maailmasõja ajal vähenes koerte arv katastroofiliselt, kuna toitu ei jätkunud isegi inimestele. Pärast sõda hakkas kiharate arvukus kiiresti tõusma (kui 1945. registreeriti 27 kutsikat, siis 1947. juba 90).

1950-ndatel registreeriti aastas keskmiselt 50-60 kutsikat.

1970-ndateks langes jälle kutsikate arv, seekord 20-le. Üks kuulsamaid sel perioodil registreeritud kenneleid on Gladrags, mis tegutseb edukalt tänaseni.

1980-ndate alguses tõuseb nii Inglismaal kui ka mujal Euroopas (eriti Skandinaaviamaades) uuesti huvi kiharate vastu.

1998. aastal toimus Soomes esimene kiharakarvaliste retriiverite maailmanäitus, kus oli osalejaid Austraaliast, Belgiast, Inglismaalt , Taanist, Norrast, Rootsist, USA-st ja Soomest, kokku osales 83 maailma parimat kiharat.

2002. aastal toimus teine maailmanäitus Hollandis. Järgnevad maailmaerinäitused toimuvad iga 4 aasta järel.

Kiharakarvalisi on registreeritud Põhja-Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja praktiliselt kogu Euroopas (kõige rohkem Suurbritannias ning Skandinaaviamaades).

Esimesed kiharalised endise NL alale toodi 2001. aastal (3 Venemaale ja 1 Eestisse kennelisse Gypsy’s Soul).

Tõu iseloomustus

Kiharakarvalised retriiverid on maailma ühed hinnatumad jahikoerad, kuna nad on aktiivsed, kõrge intellektuaaliga, sõnakuulelikud ja edasipüüdlikud, jumaldavad ujumist, on iseseisvad, peresõbralikud. Kiharakarvaline on ainus retriiver, kes sobib ka oma territooriumi valvuriks.

Kiharakarvalised on aktiivsused ja tegutsemishimulised, neile peab looma sellised tingimused, et neil oleks rakendust, et nad saaksid end välja elada. Vastasel juhul otsivad nad ise tegevust, see aga ei pruugi meeldida omanikule.

Iseloomult arukas, rahulik, usaldusväärne, julge, sõbralik, enesekindel ja iseseisev, võib tunduda ettevaatlikuna. Kodus on pererahva tegevus kontrolli all, olgugi et nad näitavad välja nagu magaksid. Armastavad magada poolkülili, jalad natuke püsti. On üsna kergesti solvuvad, kui nendega ebaõiglaselt käituda (omapärase huumorimeelega), nende õpetamisel on soovitav kasutada ainult prääniku meetodit. Nad võtavad väga kergelt õppust, tahavad kohe õpitut rakendada. Eriti meeldib neile asju kanda.

Nina, nagu kõigil retriiveritel on hästi tundlik, seetõttu sobib neid koolitada narko-, pommi- ja tuletõrjekoerteks. Kiharaid on võimalik koolitada ka pimedate juhtkoerteks. Nad erinevad kuldsetest retriiveritest ainult selle poolest, et soovivad töötada vaid koos oma peremehega, mitte ükskõik kellega.

Karvkate nõuab vähe, ent korrapärast hoolitsust. Koera trimmitakse saba- ja kõrvakarvade osas, et stiilne välimus ei kaoks liiga pikaks kasvavate salkude tõttu.

Tõu standardid

Kiharakarvaline näeb välja väga eksootiline ja erineb tugevasti teistest retriiveritest. Ta on võrreldes teiste retriiveritega elegantsem, sihvakam, tugevama iseloomuga, ja eriti kaunis on tema karv. Tugeva kehaehitusega, hea rühiga stiilne koer. Karvkate eripära on tõule iseloomulik tunnus.

Keha karvkate moodustub lugematutest ihulähedal olevatest väikestest, tihedatest, selgelt eralduvatest jäikadest kiharatest, mida leidub turjakumerusest sabaotsani – ei ole aluskarva ega paljaid kohti. Mujal on karvkate sile. Värv on must või maksapruun.

Nii küljelt kui eest vaadatuna on pea kiilukujuline ja kehaga proportsioonis. Koon ja kolju peavad olema ühepikkused. Ninapeegel: mustadel isenditel must ja nn maksapruunidel pruun. Silmad on mustadel isenditel tumepruunid ja maksapruunidel karvkattega samas toonis. Kõrvad: üsna väikesed, veidi silmadest kõrgemal asetsevad, pea vastas ja kaetud väikeste kiharatega. Saba peaks ulatuma ligikaudu kannaliigeseni. Liikuva koera saba on sirge ja seljaliini kõrgusel. Ideaalne turjakõrgus isastel 67,5 cm ja emastel 62,5 cm.

[related-posts]