Autor: Heili Einasto
Viibisin Inglismaal 9.-19. augustil, eesmärgiga külastada erinevaid kuldsete retriiverite kasvandusi ja käia näitustel. Pärast ööd Cambridge’is sõitsin Bury St. Edmundsisse, kus mind ootas Lindsay Maynard ning me sõitsime tema koju, Chinnordale’i kasvandusse. Kõik Maynardite koerad elavad majas ja neil on väljas käimiseks suur aed; lisaks sellele käivad nad vähemalt korra päevas pikemal jalutuskäigul. Kui mõnel emasel on jooksuaeg, siis on maja jaotatud tsoonideks, nii et emased on eraldi ja isased nendega kokku ei puutu. Maynardite koerad on nn dual purpose koerad ehk siis need, kes võistlevad nii näitustel kui teevad tööd. Nende töö on lähedal asuval jahialal lindude laskmise hooajal (oktoobrist jaanuari keskpaigani) mahalastud lindude üleskorjamine. Kuna jahiala omanik tasub Maynarditele nende koerte töö eest, on vajalik, et kõik koerad oleksid jahihooajaks töövalmis ja hea tervise juures; kui mõnel emasel on jooksuaeg või mõni koer ei ole suuteline enam tervet päeva töötama, siis peab “tagavara” valmis olema, mistõttu kõiki koeri treenitakse pidevalt. Juba poole aastaselt hakkavad kutsikad linnutiibadega mängima, et neil ei tekiks võõristust sulgede suhuhaaramise suhtes, ja jahiala varustab neid ka treenimiseks vajalike surnud lindudega.
Tänu Lindsayle oli mul võimalik näha ka koerte veeteraapiat. Nimelt on üks nende vanematest koertest, Ch Chinnordale Dudley, oma liikumiselt jäänud üsna vaevaliseks, aga veeteraapia abil on ta märgatavalt kõbusamaks muutunud. Veeteraapia on sisuliselt ujumine basseinis. Koer laskub mööda kallakut basseini, siis kinnitatakse ta traksidega trossi külge, et ta ei saaks välja ronida ja nii ta seal siis terapeudi valve all ringiratast ujub. Esialgu on seansid üsna lühikesed, vähehaaval see pikeneb ning hiljem tekitatakse basseinis ka eri tugevusega vool. Mitmesuguste liikumisvaeguste puhul on veeteraapia üks tõhusamaid abilisi ja aitavad heas toonuses hoida koeri, kes muidu kiiresti põduraks jääksid. Selles veeravilas maksis üks seanss 13 naela.
Pealelõunal sõidutas Lindsay mind Lynne ja George Hennessay juurde Ritzilyni kasvandusse, kust on pärit minu koera isa Ch Ritzilyn Blues Brother (Jake), kelle vend Ch Ritzilyn Brandon on Inglismaal üks enimkasutatud aretusisaseid, kes oma häid omadusi ka keskpäraste emastega edasi annab. Erinevalt kreemikast Jakest on Brandon helekuldne ja mõnevõrra massiivsem. Peale Brandoni on Hennessaydel veel mitu eri vanuses koera, Ritzilyn Pasadena oli see, kellega koos me järgmisel päeval näitusele sõitsime. Ka Hennessayde koerad elavad majas, neil on oma tuba, kust nad saavad ka ühte aia osasse “asjatoimetusi” õiendama ja niisama hullama minna. Kuna see ala ei ole väga suur (Maynarditel on tunduvalt suurem aed), siis käiakse koertega päevas korra-kaks pikemal jalutuskäigul, et nad saaksid end vabalt välja elada. Nagu Lindsaygi, oli ka Lynne väga avatud ja avameelne ning valmis rääkima kuldsete retriiverite teemadel. Eriti soojalt meenutas ta Ch Ritzilyn Cockney Robinit, kes on mitmes mõttes tema ideaal tänaseni. Robin oli üks neist koertest, kes andis edasi oma häid omadusi iga partneriga; tal oli “stiili ja sära”, mida Hennessayd peavad oma aretustöös olulisteks väärtusteks. Olen vestluste sisu koondanud oma jutu lõppu erinevate alapealkirjade alla, nii on kergem räägitust ülevaadet saada. Kuna ma tegin märkmeid pärast vestlust, mitte selle ajal, rõhutan ma rääkija arvamust ainult siis, kui olen kindel, et ta on valmis sellele alla kirjutama, teistel puhkudel aga mitte.
Järgmine päev (10. august) algas vara, juba pool viis hommikul asusime teele Malverni poole, et osaleda Retriiverite Klubi (United Retriever Club) korraldatud retriiverite sertifikaadiõigusega näitusel, kus isaseid kuldseid hindas Lyn Walker (Gloi) ja emaseid Viv Jones (Ninell). Kuna ringid toimusid paralleelselt ja isased on mind alati rohkem huvitanud, siis vaatasin rohkem neid, aeg-ajalt kiigates ka emaste poole. Inglise näitusesüsteem erineb mandri-Euroopa omast tunduvalt: koertel on võimalus osaleda mitmes klassis (ja võita mitmes), samuti ei tehta igale koerale kirjeldust, vaid kohtunik vaatab koerad ükshaaval üle ning järjestab viis parimat, tehes märkmeid vaid kahe esimese koera kohta, mis avaldatakse järgmise nädala koertelehes (Our Dogs, Dog World). Kõik oma klassi võitnud koerad (sh kutsikad ja veteranid) võistlevad parimale isasele/emasele, kes saavad ka sertifikaadi, sõltumata sellest, kas nad on juba tšempionid või mitte. Niisiis käib Inglismaal jaht kohtadele (placing sertifikaadiõigusega näituselt annab õiguse osaleda Cruftsil) ja sertifikaatidele. Mida rohkem serte, seda uhkem! Kuna kirjeldusi ei tehta, on kohtunikul võimalik hinnata ka üle saja koera, näiteks Malverinis oli kirjas 305 kuldset retriiverit. Erinevalt meie näitustest ei tule osalejad ringidesse mitte numbrite järjekorras, vaid valivad vabalt järjestuse. See on koeri ja nende omanikke mittetundvale inimesele suur miinus, sest nii peab pidevalt silmi pingutama, et näha, mis numbriga on tegemist. Tekkis soov binokli järele! Malvernis olid esindatud väga erinevad kuldse retriiveri tüübid ja värvigamma varieerus heledast kreemist ja kuldsest kuni punakuldseni. Lyn Walkeril ei olnud värvi osas mingeid eelistusi, ka olid valitud isased üsna eritüübilised.
Minu ja Maynardite suureks rõõmuks oli parim isane ja tõu parim Chinnordale Kerriebillie. Alljärgnevalt valik parimatele kohtadele tulnud koeri, kelle pilt oli Internetis leida. Parima isane veteran, kes hiljem osutus ka tõu ja päeva parimaks veteraniks oli Tenfield Rambling Rhythm of Crowshott, minu lemmikuks oli Steval Soul Singer, emastest veteranidest aga 10-aastane Sh Ch Alibren Uhura, kes samuti oma vanuseklassis teiseks jäi. Kutsikate kolmas (esimest kahjuks pilte pole) oli Nossbodin First Wave at Sunandair, esimene juuniorkoer Charmese Road Runner to Leighsham, kelle isaks Sansue Magic Man , keda mul õnnestus näha Bournemouthis viis päeva hiljem. Üle-aastastest koertest tuli parimaks Catcombe Cock A Foodle Doo, kes, nagu Maynarditegi koerad, on ka dual purpose koer ja käib edukalt jahil. Catcombe’i kasvanduse teine näitusel osalenud koer Catcombe Corblimey jäi oma klassis teiseks. Teine isane oli viis päeva hiljem Bournemouthis parimaks isaseks tulnud Linchael Vivaldi, kelle kasvatajaks ja omanikuks tuntud kuldsekasvataja Lyn Anderson. Emaste veteranide parim oli Ch Ousevale Lady Eleanor, parim emane noor kutsikas oli Frankby Cat Balou, parim üle-aastane emane oli Xanthose ja Remingtoni liinide ühendusest sündinud Ramchaine Essential, avaklassi kolm parimat olid meie Jake poolõde, Perrymay Hugo tütar Sh Ch Applebrook Lily of the Field, kes lõppkokkuvõttes oli parim emane ja reserv-TP ning viis päeva hiljem tuli TP-ks Bournemouthis. Teine oli Sh Ch Tamarley French Kiss JW ja kolmas Anne Woodcocki kasvandik Stanroph Silent Witness.
Hennessayd “andsid” mu üle Brenda ja John Tayloritele (Tannadice), kellega koos sõitsin Wiltshire’sse oma järgmisse “peatuspaika”. Tayloritel on neli isast koera, näitusel oli vaid üks (Langsett The Buccaneer by Tannadice), kes kohale ei tulnud. Taylorid jäid sellele vaatamata näitusega rahule ja tundsid, et sel korral polnud hindamine mitte “poliiitiline”, kus esikohti jagatakse sõpradele või kasulikele tuttavatele, vaid kohtunikud olid tõepoolest hinnanud “antud päeva koeri nende antud seisundis”. Et see alati nii pole, võis kuulda mitmelt poolt, näiteks mainis Lynne Hennessay juhust, kus tõu parimaks tuli tuntud tšempion, kes aga näitusepäeval lonkas ja oleks pidanud kohata jääma (meie mõistes siis “ei või hinnata”).
Minu järgmine peatuspaik mitmeks päevaks oli Kim ja Adrian Ellise kodu Tenfield. Ka siin elavad koerad majas ja neil on aiapinda mängimiseks, kuid vähemalt korra päevas käiakse nendega Salisbury lagendiku serval jalutamas, kust avaneb imeilus vaade ümbritsevatele laugetele küngastele. Inglismaal võivad koerad lahtiselt jalutada mitmel pool, ainsaks tingimuseks on üldine kuulekus ja kaelarihma kandmine, millel omaniku andmetega plaat. Nagu Maynarditelgi, on Kimil töökoerad ja “kuldsed”, mitte “kahvatud” (pale) isendid. Sel on ka kindel põhjus – jahil, kus ajajad linde koertega püssimeeste poole lendu ajavad, paistab hele koer maastikul silma ja linnud nende poole ei lähe. Nii polegi jahikuldsete hulgas väga heledaid ega kreemikaid koeri. Kim oli minu jaoks korraldanud terve hulga ettevõtmisi. Nii viibisin ühel hommikupoolikul Sue Russelli (Rosinante) juures, kes lisaks koertele kasvatab ka hobuseid ja annab ratsatunde. Kuigi ka tema koerad elavad peamiselt majas, on tal ka koertemaja koos aedikutega, enamasti kasvate kutsikate jaoks. Kuigi Sue on kasvatanud mitmeid kauneid koeri, on suurem osa neist lihtsalt perelemmikud ja näitustel osalevad vaid tema enda omanduses olevad koerad, nagu Rosinante Mandolin ja Rosinante Chelsea Girl. Kuna tal on lisaks aiale ka suur aas, siis tema koeri eraldi ei jalutata, vaid ta laseb paar korda päevas koerad üheskoos mängima.
Lisaks kasvanduste külastamisele õnnestus näha ka retriiverite jahikoolituse algtreeningut, mida juhendas Nick (kelle teine nimi mul kahjuks meeles ei ole), kes on üks tipp-jahivõistluskoerte omanik ja koolitaja. Suur osa tööst kulub koera energia koondamisele ja õigeaegsele vallandamisele ning käemärkide ja vilesignaalide selgeksõppimisele. Nicki koolitussüsteemi eripära tema kahejalgsete õppurite arvates on see, et ta selgitab kõike (miks, mida, kuidas) väga hästi ja kannatlikult ning loob tugeva aluse, millelt edasi minna. Nicki koolitusbaasiga võid koerast teha jahikoera või võistluskoera (töö on erinev) või jääda lihtsalt üldise kuulekuse tasemele. Paljude teiste koolitajatega see nii ei ole, kinnitati mulle.
Kolm päeva (13.-15. august) veetsin Bournemouthis kõigi tõugude sertifikaadiõigusega näitusel. Siinkohal kasutan juhust ja tänan Bournemouthi näituse korraldajaid, kelle sekretariaat andis “ülemere külalistele” tasuta kataloogi ja võimaluse kohtunike telgis teed/kohvi ja näksi võtta. Ja siit soovitus ka kõigile Inglismaa suurte näituste (v.a Crufts) külastajaile: enne kataloogi ostmist tehke tiir ja vaadake, ega kusagil ei ole silti “overseas visitors” – sest kui on, siis võib juhtuda, et teilegi kui külalisele pistetakse see niisama pihku. Säästate vähemalt viis naela. Ning soe tee ja kohv koos küpsistega kulub ka ära, eriti kui ilm on jahe või tuuline. Bournemouthi näitusel oli kirjas 171 koera (ca 100 vähem kui võiks, kinnitasid minu tuttavad kuldseinimesed), sest kohtunikud, hr ja pr. Young, ei olevat eriti pädevad.
Parim isane ja kudlse kutsikas oli Camrose Time To Return, kuulsa Ch Camrose Cabus Christopheri poeg, kes on sündnud pea 30 aastat pärast oma isa surma. Nimelt võeti Christopherilt spermat ja seda hoiti Austraalias ning tuli oodata, kuni Briti Kennelliit andis loa kasutada juba surnud koera spermat. Talle järgnes Ebbledown Riversleigh, meilegi tuntud Talliska kennelist pärit isa laps. Isaste parimad olid veel Squirrelsmead Digby of Canina, kellele järgnes Bearhard Best Mate for Sansue, kelle isaks Gb Sh Ch ja Ger Ch Lislone Garbank Jackpot; ning Crosbie’de Lislone Garbakide Look Me Over. Kate Crosbie, kuulnud, et olen Eestist, tuli minuga rääkima – tal olid Eestist väga meeldivad muljed ning hea sõnaga tuletas ta meelde ka oma ringikorraldajat Aet Tooset ja tema koera Durrit.
Klass, mida kutsutakse „limitiks“ oli täis suuri, heledaid koeri, kes paljuski meenutasid mulle meie Jaket ehk siis Ritzilyn Blues Brotherit, nagu Tidelover Oleander with Canina, kes jäi teiseks Lislone Garbak Look Me Overi järel, või kolmandaks tulnud Crowood Jethro of Standfast. Avaklassis järgnesid võitjaks tulnud Linchael Vivaldile (kellest juttu eelpool) Recital Simgold of Camrose ja Stanrph So It Had To Be Nagu mainitud, oli Bournemouthi näitus Kate ja Jim Crosbie’le küllalt edukas, sest lisaks isaste limit-klassi võitmisele oli neilt ka parim emane ja VSP kutsikas Lislone Garbank Must B Luv, kes ühtlasi võitis ka uustulnuka-klassi. Noorte emaste parimad olid Gatchells Summer Jade ja limit-klassi parim Tamarley French Kiss, kelle järgnesid Tamsbrook To Hold A Dream ja Xanthos Foreign Affaire. Avaklassi parim ning ühtlasi ka tõu parim oli juba eelpool mainitud Sh Ch Applebook Lily of the Field, kelle järgnesid Rootsist imporditud Dewmist Serenella ja Xanthos Effervescent.
Nagu Malverniski, jäi silma näitusest osavõtjate sõbralik omavaheline suhtlemine nii ringis kui väljaspool seda, südamlikud õnnitlused võitnutele ja üldine soe atmosfäär. Ja kuna viimasel ajal on Eestis palju juttu olnud sobivast rõivastusest, siis vaatasin händlereid ka selle pilguga, et mida seljas kantakse. Kantakse mugavaid rõivaid, mis varieeruvad korralikest teksadest tagasihoidliku kostüümini. Miniseelikuid ja lühikesi pükse ei märganud, ka varrukateta topid olid ringi mineku ajaks jakikesega kaetud. Peamine oli siiski koera, mitte enda näitamine.
Bournemouthis suundusin Londonisse, kust järgmisel päeval suundusin Joan Tudori poole, kes elab Gatwicki lennuvälja lähistel. See võrratu vana daam, tõeliselt „lovely lady“, tuli mulle raudteejaama vastu ning viis mu enda koju, kuulsasse Camrose kennelisse, kus on kuldseid kasvatatud juba 50 aastat.
Joanil on vana-aegne kennel, st mitu koeramaja jooks juuksuaedadega, koertetuba ka maja juures ning suur aas, kuhu koerad koos paar korda päevas jooksma lasti. Kõik koerad lasti õhtul ka elutuppa. Joan mitte üksnes ei näidanud oma tšempione (pildil ja elus), vaid rääkis neist kui isiksustest. See pole sugugi nii tavaline „suurte“ kasvatajate juures, kes sageli keskenduvad näitusetulemustele ja saavutustele; Joani juures oli tunda, kui südames on tal koerad, mitte üksnes kuldsed retriiverid. Lisaks näis, et ta tunneb kõiki briti kuldseid mitte üksnes nime-, vaid ka taustapidi. Ja kui ta mu koera tõutunnistusse süvenes, suutis ta hoobilt meenutada ka need põlvkonnad, mis tõutunnistusse ei mahtunud!
Järgmine päev möödus Sue ja Dave Barnesi juures Herefordshire’s – nimelt ulatub mu koera emapoolne suguvõsa otsapidi nende Millgreen kasvandusse. Praegul hetkel pole neil ühtki aretusemast, küll aga mitu isast. Sue ise selgitas, et pesakondade kasvatamine pole kunagi olnud tema meelistegevus, kuigi kutsikad talle meeldivad. Ta eelistab isaseid, kellega on lihtsam jahil ja võistlustel ning näitustel käia. Ka Barnesid kasvatavad dual purpose koeri, sest Dave on jahivõistlushuviline. Viimastel võistlustel aga sai nende koer rästikult hammustada ja kuigi minu tulekuks oli eluohtlik seisund möödas, oli tal jalg ikkagi sidemes ja ta vajas pidevat järelvalvet ning abi. Kuid selle päevani jõudmiseks oli vaja läinud mitut operatsiooni, aadrilaskimist ja K-vitamiinisüsti – ei ole see rästikuhammustus nii kerge ühti kui võiks arvata!
Ja siis hakkasid päevad Inglismaal ümber saama ning tuli naasta koju. Kaasas toredad mälestused lahketest inimestest ja nende vahvatest koertest. Nüüd aga teemade kaupa räägitust.
Toit
Uurisin, millega koeri söödetakse. Enamasti on põhitoiduks ikkagi kvaliteetne kuivtoit, lisaks antakse võimalusel rupskeid ja liha, samuti rändab koerte kaussi kõik pererahvast ülejäänud toit. Sue Banes ja Kim Ellis annavad koertele küüslaugukapsleid, mis lisaks siseparasiiditõrjele hoiab koertest eemal ka puugid ja kirbud ning Sue Barnesi sõnul tagab “karvakatte suurepärase seisundi.” Kui ma märkisin, et küüslauk on vet.arstide kinnitusel koertele ohtlik, kuna põhjustab aneemiat, märkisid nad vaid, et neil pole probleeme olnud, kuid kes seda kardab, võib ju küüslauku anda kuuridena.
Lynne Hennessay on veendunud, et iga paari kuu tagant tuleb koerte toidusedelis teha uuendusi – see hoiab ära seedehäired ja halva isu. Lynne söödab oma koeri ka kolmepäevase tsükliga: ühel päeval on rupskid (enamasti magu) ja kuivik, teisel ja kolmandal päeval kuivtoit ja kõik kodused ülejäägid. Joan Tudor eelistab anda kuivikut ja konservi, kuigi eelviimane pesakond on kasvanud ainult Royal Canini peal.
Jahikoolitus ja eri tüübid
Jahikuldsed on reeglina keskmised või tumedamad kuldsed ja ei iial kreemid ega muud moodi “blondid”. Selleks on ka kindel põhjus: punakas koer sulab maastikuga ühte ega torka silma, see on aga tähtis, kui linde jahimeeste poole lendu aetakse. Hele koer seevastu on linnule selgeks ohusignaaliks. Ka on jahikuldsed (nagu labradoridki) tunduvalt kergemad kui näitusekuldsed, kuigi erinevus ei pruugi olla nii suur, nagu äärmusi vaadates võib tunduda. On terve hulk nn keskmist tüüpi kuldseid, kes võiksid vabalt tegutseda mõlemas liinis, enamasti on need nn dual purpose koerad. Kõige kergemad koerad on need, kes osalevad mitte tegelikel jahtidel lindude üleskorjajatena, vaid need, kellega võisteldakse jahikatsetel. Nad on kerged ja väga liikuvad, suutes ületada pooleteistmeetrist hekki faasaniga hambus. Enamasti on nad ka temperamentsema närvisüsteemiga, mõjudes oma alatise valmiseolekuga isegi pisut närvilistena, kuigi seda üks võistluskoer muidugi olla ei tohi. Kui nüüd töö juurde tagasi tulla, siis Inglismaal on kolmed katsed.
Välimikutšempioniks (show champion) saamiseks pole vaja mingit katset, selleks piisab kolmest sertifikaadist. Kui on soov saada täistšempioniks, siis on tarvilik teha näituse-jahikoera töökatse (show gundog working certificate, lühendina SGWC, mis mõnel mitte-tšempionist koeral on nime järel), mis on lihtne katse, kus koer peab põllul oleva, varem lastud ja sinna peidetud linnu üles leidma ja ära tooma – sisuliselt on siis tegemist instinktide kontroliga. Hoopis teine asi on jaht, kus koer lastud linnud peab üles leidma ja pererahvale tooma. Inglismaal on jaht puhtalt kommertstegevus, jahialade (shoots) omanikud kasvatavad faasaneid, mis hooajal (oktoobrist poole jaanuarini) jahialale lahti lastakse, mida siis koertega ajajad ajavad püssimeeste suunas lendu. Kolmas tegevusvaldkond on jahivõistlused (field trials), mida tehakse (rohelist värvi) dummidega ja kus võisteldakse siis kiiruse ja töö soorituse korrektsuse peale. Jahikatsetel on samuti võimalik tšempionitiitlit saada, selleks on field trial champion (Ft Ch).
Näitused, nende korraldus, kohtunikud
Inglismaal on tavaks korraldada nn benched show’sid, kus koertele on eraldatud boksid, kuhu nad siis ketiga kinnitatakse. See „pink“ on maast umbes põlve kõrgusel, koeri eraldavad üksteisest vaheseinad ja boksi ala on nii suur, et kuldne retriiver saab seal lamada ja end ka ringi pöörata. Kõik boksid on nummerdatud, igal osalejal on oma. Ka vaatajale on nõnda asi kergem, sest näeb, kes on kes. Paraku aga on „pingid“ ringist eemal ja seetõttu võetakse üha enam koerad enda juurde ringi äärde kaasa – nii näeb näitust rohkem (kauaks ei taha koeri ju omapäi jätta) ja saab ka kohe ringi „hüpata“. „Pinkide“ ala on katuse all ja ka vihma puhuks on suured telgid, kuhu saab ringid üle kolida, seda võis Bournemouthis ka praktikas näha, sest lõuna paiku hakkas sadama. Korraldajad võtsid siis paberid ja laua, vaatajad oma toolid (muide, näitusel olid vaatajatele klapptoolid korraldajate poolt), osalejad oma „padajanni“ ja katuse alla, kus töö edasi käis. Paraku võib juhtuda nii, et korraldajad ei varu piisavalt telke ja kuna kohtunikud koeri ei kirjelda, pole neil ka varjualust, mis tähendab, et vihma korral saavad kõik märjaks. Et ringi personal, st korraldajad, töötavad vabatahtlikkuse alusel ja tasuta, siis võib juhtuda, et see saab „tasutud“ läbiligunemisega! 🙂 Õnneks juhtuvat seda väga-väga harva, sest Inglismaa ilm on ennustamatu ja enamasti ka katusealune ning tuulevari olemas.
Nagu mainisin, et Inglismaal süsteem, kus kohtunik vaatab koerad üle, järjestab viis parimat ja teeb kahe esimese kohta lühikirjelduse. Võitjad võivad saada auhinnaks kas nänni või raha (erinäitustel on selleks sageli raha, milleks on näitusekomisjonil eraldi fond) – viimane on eriti meeldiv praegu bensiinihinna juures – 95 penni (ca 20 krooni) liiter. Kuna keegi keegi peale kahe esimese ei saa täpselt teada, mis kohtunikule tema koera juures ei meeldi, tekivad mitmesugused oletused. Esiteks vaadatakse, milliseid koeri kohtunik ise kasvatab ja nii on vastaval kohtunikul näitusel ka tema eelistatuim tüüp väljas. Kui on oletus, et kohtunik eelistab heledaid koeri (nt Bournemouthis olevat asi just nõnda), siis tumedamate koerte omanikud oma koeri välja ei pane. Kuigi tegelikkus võib olla keerulisem: sest kõik kasvatajad, kellega kohtusin, on ise ka kohtunikud ja kinnitasid ühest suust, et tegelikult ei tee nad eelistusi värvi põhjal ja tegelikult on neil kahju, et neile ei anta võimalust hinnata “mitte oma tüüpi”.
Üks asi on hinnata koera näitusel, teine asi on see, keda sa ise eelistad igapäevaselt näha ja kasvatada – need ei pruugi alati kokku langeda. Aga tõsi on see, et Malvernis ja Bournemouthis oli üldpilt üsna erinev, kuigi osa osalenuid olid samad. Malvernis oli rohkem eri tüüpi ja värvi kuldseid (kahvatutest kreemidest punakaskuldseni), samas kui Bournemouthis domineerisid “blondid” ja isaste puhul ka väga raskete peadega suured isendid, kes tüübi poolest sarnanesid paljuski meie Ritzilyn Blues Brotheriga. Oli kuulda kurtmist kohtunike “poliitilisuse” üle, st oma sõprade või “kasulike” kontaktide koerte eelistamist. Selle kohta nentis küll üks mõnu võõrustajaist, et on üsna arusaadav, kui kohtunik paneb kohale mõne oma isase järglase, sest enamasti pole põhjuseks mitte järglus, vaid see, et nimetatud koer on “tema maitse”.
Samas meenutas Kim Ellis, kes elas vahepeal aastaid Saksamaal, et kui kuldseid retriivereid hindas mõni inglise kohtunik, tuli üks tuntud kasvataja alati oma Saksamaal elavaid kasvandike näitama; ta ei teinud seda aga teiste maade kohtunike puhul.
Teine suur probleem olevat kohtunike harimatus. Kuigi inglased nõuavad nüüd vastavte kursuste läbimist ja nn hands on kursusi, kus siis näituseolukord läbi mängitakse, on nõudlus kohtunike järgi näituste arvukuse tõttu sedavõrd suur, et terade hulka satub sõklaid ka, ehk teisisõnu kohtunikke, kes tunnevad tõugu ja selle eripära halvasti ja vaatavad rohkem koera näitajat kui koera. Sest kui ikka tõugu ei tunne, aga tead neid, kes on kasvatanud häid koeri ja kes on oma kasvandikega tuntuks saanud, siis ei ole neid esile tõstes hirmu “alt minna”. Ka sattuvat kohtunike nimistusse liiga palju tõuühingu funktsionäre, kes võivad inimestena väga meeldivad olla, kuid kahjuks pole kuigi pädevad koera hindamises.
Tervis
Kõiki huvitab terve koer, olgu tema tõulised näitajad millised tahes. Üldiselt olid kasvatajad veendunud, et kuldsetel retriiveritel pole suuri terviseprobleeme.
Pimedaks jäämist pärilike silmahaiguste tõttu pole ammu esinenud ja kuigi silmade kontrolli vajaduses keegi ei kahtle, ei ole meil palju vaidlusi tekitanud MRD (multi retinal dysplasia ehk ) nähtus, milles kasvatajad ohtu näevad. Ainult Lindsay Maynard väitis, et ta ei kasutaks MRD-ga koera aretuses (aga see ei puudutaks terveid pesakonnakaaslasi), teised aga ütlesid, et see on viimane asi tervise juures, millele nad tähelepanu pööraksid – kui sel koeral on olemas kõik muu, mida nad tahavad. Üks kasvataja on oma MRD-ga emaselt saanud kaks täiesti tervet pesakonda, aga ta rõhutas, et mõlemal puhul oli isane terve ja väga hea taustaga.
Küünarliigese uuringud on Inglismaal üsna uued ja osa kasvatajaid neid ei tee. Düsplaasia puhul on keskkond ülimalt määrav – nt Saksamaal olla tavaks, et kutsikad on peaaegu poolnäljas ja liiguvad vähe, et ainult puusapilt korraks oleks! – ja üldiselt on konkreetsest astmest tähtsam koera taust: mõni liin annab edasi halbu puusi ja mõni häid. Nii on Inglismaal aretuses kasutatud ka meie mõistes D-puusadega koeri (seal on teine hindamissüsteem), kui koer liigub hästi ja ta valitud partner on tugevate puusadega liinidest.
Võrreldes näiteks Saksamaaga või ka Skandinaaviaga, on suhtumine terviseuuringutesse Inglismaal suhteliselt „leebe“, st tähtsamad kui mingid konkreetsed üksiknäitajad, on koer tervikuna. Mis kasu on heast puusanäitajast kui (tõu)koera kui tervikut pole! Oli juttu ka epilepsiast – haigusest, mida kõik kasvatajad kardavad. Õnneks on näituseliinidest epilepsia peaagu kadunud, sest kasvatajad on kõik kahtlased liinid kõrvale jätnud. Küll aga pidi epilepsiat leiduma tööliinides, seda enam, et vet arstid (nagu inimestegi omad) ei oska selle pärilikkuse kohta midagi kindlat öelda.
Igal juhul oli kasvatajate soovitus, et kui lähisugulaste hulgas on epilepsiajuhtumeid, siis hoiduda selle liini koerte aretusest. Epilepsia on liiga tõsine asi, et sellega mängida.
Järjest populaarsemaks muutub loodusravi, homoöpaatilised keskused ja vesiravi, samuti reiki ja massaaž. Ühelt poolt on see praeguse aja „mood“, teiselt poolt on süvenenud umbusk veterinaarteenuse kvaliteedi suhtes. Nii rääkis üks kasvataja oma haigete puusaliigestega koerast, kelle vet.arst soovitas magama panna, kui tema puusaliigeseid ei asendata. Homoöpaatilise ravi keskuses sai ta mingit rohusegu, mis paarikuise andmise järel koera vabalt liikuma pani. Sellest on nüüd mitu aastat möödas ja koer tunneb end hästi ning liigub vaevata, olgu need tema puusaliigesed siis millised tahes. Teine häda on selles, et kui „oma“ vet arst pole mingis küsimuses pädev, siis ei saa teise pädevama arstiga konsulteerida. Jah, arsti saab vahetada, aga mitte nii, et teatud probleemiga pöördud ühe arsti juurde, teise asjaga teise poole – või kuulad ära mõlema arvamise. Mis sest, et see on omaniku rahakott. Paljud kliinikud ei taha omanikule tema palve peale ka röntgenpilte anda, kuigi omanik on need kinni maksnud. Kohtu kaudu asjaajamine on aga keeruline ja kallis. Igal juhul jäi mul nigel mulje vet arstidest, kes 8-nädalasele kutsikale tegid ühel ja samal korral kirbutõrje Frontline’iga, ussikuuri ning vaktsineerimise. Selle peale võib vaid kosta, et eks igaüks muretse oma leivapalukse pärast nii kuis oskab…
Aretusest ja kasvatusest
Hea aretustöö aluseks on hea emane, seda vist korratakse ikka ja jälle. On küll isaseid, kes ka keskpäraste emastega annavad „head kvaliteeti“, kuid neid on vähem kui võiks arvata.
Joan Tudor väljendas muret, et enam pole tõelisi aretajad, kes tegeleksid TÕU arenguga, oma tüübi loomisega, mitte hetkemoe tujude rahuldamisega. Ta tundis muret, et liiga palju on neid kasvatajaid, kelle teadlikkus tõust algab sellest hetkest, mil ta oma koera sai ja kasvatama hakkas, liiga palju on sulaselget harimatust. Nii orienteerutakse hetkemoele, sellele, mis „läheb“.
Praegune „mood“, leidsid mitmed kasvatajad, on kas suure raske pea ja luustikuga pisut pikavõitu hele koer, kes meenutab pürenee mägikoera või ülekasvanud clumber-spanjelit (Valerie Fossi raamatus „äärmuslik briti show-tüüp) või siis madalajalgne, sihvakas, siidise „setterikarvaga“ ja ilma aluskarvata hele koer. Kui esimene kaldub liikumises kohmakusele ja poleks suuteline maastikul töötama, siis teisel puudub korralik aluskarv ja ta ei suudaks isegi Inglismaa pehmes talves vastu pidada.
Hetkemoodide õnnetus on selles, et nii võivad aretusest kõrvale jääda paljud väärtuslikud koerad, kelle väärtuslikud geenid koos nendega hauda lähevad. Ka Sue Barnes tundis tõu tuleviku pärast muret – vähe on neid kasvatajaid, kes arendaksid dual purpose tüüpi koeri. Küsimus pole üksnes suutlikkuses tööd teha, vaid ka sellele vastavas välimikus. Suur osa nn näituseliinide koeri pole „ehitud“ töö jaoks piisavalt hästi, samuti puudub neil töö jaoks sobiv iseloom – nad on kas liiga isepäised (st neil puudub kuldsele omane soov täita koerajuhi tahet) või „tuimad“, st nad töötavad loiult ja huvita. Või on neil liiga „kõva“ suu, st nad ei võta jahisaaki pehmelt, seda kahjustamata suhu, või eelistavad saaki ise rappida.
Värvi osas rõhutati, et tegelikult on olemas kaks värvust: kreem (koorevärvi) ja kuldne, kusjuures nende vahe pole tumeduses, vaid tegemist on kahe värvusrühmaga. Heleda koera puhul pole alati selge, kas tegemist on helekuldse või helekreemiga, tumedamal juhul aga on selge, sest kuldsel on juures intensiivsem punakam toon, tumekreem on aga piimaga kohvi värvi. Üldiselt kipub hele toon domineerima tumeda üle, mis sisuliselt tähendab seda, et värvi on kerge kaotada, aga raske tagasi saada.
Enamik kasvatajaid on seisukohal, et häid tulemusi saab ainult liinaretusega. Hirm suguluspaarituse ees, mis Eestis näib olevat üldine (et tõutunnistuses ükski nimi kolmes-neljas põlves ei kattuks!), tundub sealsetele kasvatajatele täiesti arusaamatu. Vaid liini kaudu on võimalik kinnistada mingeid tunnuseid. Uurisin, mis astme lähisugulus oleks mõeldav. Joan Tudor ütles, et kasvõi poolõde-poolvend, kui nende ühine vanem on tõesti väga-väga hea. Aga onu ja tema õe/vennatütar olevat temal häid tulemusi andnud. Vanaisa-lapselaps, mis mõne kasvataja arvates on hea kombinatsioon, Joan Tudoril seevastu nii hästi pole välja tulnud. Pärast nii lähedast sugulast tuleks järgmine kord „välja“ minna, kuid jääda sama tüübi juurde (eeldusel muidugi, et see on soovitud tüüp). Kuid kolmandas põlves ühine esivanem või -vanemad, rääkimata juba kaugemast sugulusest, on täiesti „normaalne“. Vaid üks kasvataja eelistab võimalikult avarat geenibaasi, küll aga hoiab ta kinni oma tüübist. Kui uurisin, kas selline suguluspaaritus ei või kaasa tuua soovimatuid tagajärgi nt haiguste osas, siis vastati, et haiguste (st pärilike haiguste) osas pole keegi kaitstud ja nende eest ei hoia ära ka suguluse vältimine. Muidugi on „oma“ tüübi kujundamine aastatepikkune töö. Selle aluseks on selge nägemus sellest, kuhu tahetakse välja jõuda, mingi „pilt“ koerast, kusjuures tuleb selgeks teha, millised jooned esinevad kogumina ja milliseid on võimalik muuta. Ehituslikult on hea „vihjete“ andja liikumine, sest liikudes tulevad varjatud ehituslikud iseärasused (ja puudused) välja.
Eestis käinud kohtunikud (Maynardid, Lynne Hennessay, Bernard Catterall) juhtisid tähelapanu sellele, et kuigi meil on head tüüpi koeri, on tarvis tööd teha esiosa parandamisel (õlavars kipub olema liiga lühike ja püstine, mis koos heade taganurkadega viib selleni, et koerad hakkavad esikäppi kõrgele tõstma, see aga on äärmiselt kurnav liikumine, isegi kui näeb efektne välja) ja muidugi mõelda ka sabahoiule – meie koerad tõstavad saba liiga kõrgele ja see on joon, mis selgelt vanematelt edasi kandub. Jahikoera saba on tüüriks, mitte lipuks!
Uurisin ka seda, kas kasvatajad tunnevad kutsikas ära näitusepotentsiaali. Kõik vastasid kui ühest suust, et ei. Silma jääb “stiil” või teatav “sära”, mis kindlasti aitab näitusekarjäärile kaasa, kuid särav koer ei pruugi olla veel väga hea tõu esinadaja. Joan Tudor meenutas Ch Camrose Fabius Tarquini , kes olevat kutsikana olevat olnud täielik „äpu“ ja tal polnud kavaski seda kutsikat omale jätta, kuid kuidagi läks nii, et ta jäi kauemaks koju ja siis kui ta oli poole aastane, hakkas ta mõtlema, et sellest võib veel midagi tulla. Sarnane lugu oli ka praeguse Christopheri pesakonnaga. Kuigi tõu üks alustalasid, Camrose Cabus Christopher on juba pea 30 aastat surnud, oli tema spermat veel Austraalias ja lõpuks lubas Kennelliit seda kasutada, nii et pool aastat tagasi sündis Christopheril 9 kutsikat, kellest kolm jättis Joan omale. Kuid üks ära lubatud kutsikatest jäi üsna kauaks koju, sest ta polnud kindel, millise neist ta loovutab ja millised ta kindlasti omale tahab jätta.
Hennessayd meenutasid kahte pesakonda, kus olid imeilusad kutsikad, niikui „kompud“ ja nad kasvasid kenasti – ja siis, kui olid saanud pooleteise aastaseks, oli „kõik“, nad ei arenenud edasi ja nende kutsikana ilmnenud potentsiaal jäigi ainult võimaluseks. Nad ei olnud kummagi vanema ega isegi vanavanemate nägu, nentis Lynne. Iial ei tea ette, milline koer kutsikast kasvab, võib ainult loota ja üritada anda oma panus õige söötmise ja piisava liikumisega.
