Eesti Retriiverite Tõuühing

Autor: Riin Kooli-Kõnnussaar riin.kooli@mail.ee

,,Oi kui magus puu''

Hei, mina olen Sissy. Olen 10 kuu vanune emane labradori retriiveri kutsikas. Just nimelt kutsikas. Kuigi kasvult olen juba üsna suur ja näen välja nagu täiskasvanud, olen ikka veel kutsikas ja seda oma pooleteiseks aastaks.

Mul paluti kirjutada artikkel ERTÜ kodukale minu päevast ja tegemistest, ajast, mil elasin meie peres ainsa koerana, (kaks kuud tagasi liitus meie perega uus kutsa). Pean selleks oma emme abi kasutama, sest nagu teate, ei oska ma ise kirjutada.

Elan ma ilusas suures korteris. Ruumi mängimiseks küllaga. Papa käib iga päev tööl ja oma 10 tundi ma teda ei näe. Emme töötab õnneks kodus ja üritab tegeleda minuga nii palju, kui vähegi saab. 4 kuud tagasi oli mul jalaoperatsioon ja seetõttu pidin enamuse ajast toas olema. Kuu aega olin isegi ainult toas. Käisin õues vaid pissil. Ei mingit mängimist, jooksmist või teiste kutsadega suhtlemist. Teate, kui kohutavalt igav selline elu on? KOHUTAVALT! Üks minut tundub igavikuna.

Tahaks joosta, asju tassida, ujuda, närida (eriti kui hambad vahetuvad) ja muidu aktiivset elu elada. Olen ju retriiver!

Tavaliselt ei ole ma kodus üksi kauem, kui kaks-kolm tundi. Emme hoolitseb selle eest. Kui kõik kodust ära lähevad, jäetakse mulle telekas ja valgus, kui peaks pimedaks minema. Ega ma telekast hooli, kuid see, et ma kuulen vähemalt teisi hääli ja ei ole nii üksi, rahustab emmet. Eks ta ise tea. Siis jäetakse mulle lohkudega kautšukist pall, see on mu lemmik. Nii lahe on teda suhu võtta ja maha panna, ta põrkab, ja ma saan teda taga ajada. Veel saan plastmasspudeleid, kuhu pannakse krõpsusid ning mu lemmikrõnga. See on eriti hea hammaste vahetumisel. Ta mahub parasjagu suhu ning ka kõige tagumised sügelevad igemed saavad sügatud. Pealegi teeb ta lahedat kriuksuvat häält.

Kuid kaua sa ikka jaksad pudeleid närida ja ühtede samade asjadega mängida? Nii jõuamegi hetkeni, mil ka mina olin väga paha. Muidu olen ma jube hea olnud!!! Need paar seinanurka läksid ju kogemata mänguasjadega mängides. Sein lihtsalt jäi hamba alla. Sinep, mille emme sinna peale määris, maitses viineri maiusega päris hea. Viimane kord polnud küll kõige parem, kuidagi kange ja paksult oli teist seal. Tagasi paha minu juurde.

Emmel tulid sõbrad külla ja nad pidid papaga 5 tunniks ära minema. Olin niii tubli! Ei teinud üldse pahandust, kuigi aeg muudkui venis ja venis ning und ka ei tulnud. Järsku olid nad juba tagasi. Kui tore!! ja siis läksid jälle minema. Ütlesid küll, et olid kolm tundi kodus olnud, aga mulle tundus, et nad ju just tulid ja juba kohe lähevad uuesti ära. Tuli õhtu, aeg venis ja venis ning mänguasjad polnud enam need… Õnneks leidsin ma, et emmel on üks huvitav lill, mida sai lehtedest tirida nagu mängukaaslasi kõrvust ja sellel oli kepp sees mida sai närida igemete sügamiseks…..ainult, et emme ja papa olid tagasi tulles nii õnnetud ja ei rääkinud minuga pärast õpetussõnade lugemist tükk aega üldse ja ma ei saa ikka päris hästi aru miks.

Mina polnud ju oma arust midagi halvasti teinud? Miks nad õnnetud olid?

Pärast seda ühte korda juhtus paar korda veel, et kui nad minema läksid, otsisin ma endale ise uusi mänguasju. Näiteks telefoniraamat. See oli nii lahe. Lendas ringi kui ma teda lehtedest sikutasin – ja see lehtede kärin, lausa muusika kõrvadele! Hakkas teine vastu, kuid jagu sain.

Teinekord mängides ajasin CD torni maha. Karbid plõksusid lõbusalt mööda tuba lennates ja teate kui mõnusalt nad krõmpsuvad! Need pealiskarbi läbipaistvad kaaned on kõige maitsvamad. CD-d ise teevad katki minnes lahedat häält, kuid nendega on raske. Karbid on ikka paremad. Ainult, emme ja papa ei arvanud vist sama.

Iga kord kui mul on hästi lõbus olnud, on nad mornid ja õnnetud ja ei räägi minuga koju jõudes. Milles küll asi? Igatahes hakkas emme mõtlema, et millega ma saaksin mängida või tegutseda, mis oleksid sama huvitavad kui mu enda otsitud mänguasjad, aga ei teeks neid kurvaks. Nad otsustasid mu elu üksi olles põnevaks teha.

Üks mu lemmikasju on emme leiutis. Ta määris trepi küljes rippuva kitsa, kuid muidu parajalt suure, kummist rõnga määrdejuustuga kokku. Juustuga limpsimine samal ajal kui mu nina kõrgusel olev rõngas liigub, nõuab päris palju oskusi. Ja kellel oleks aega seda kinni hoidvat sõlme läbi närida, kui juust tuleb enne kätte saada. Siis määrivad nad papaga juustu igale poole põrandale. Mina pean ainult sellel ajal teises toas ootama, muidu söön kõik kohe ära. Veel peidetakse mulle hästi lõhnavaid maiuseid nurkadesse ning veetakse maiusega jälg, peites selle seejärel näiteks vaiba nurga alla. Vahest saan karpe (jogurti, merevaigu juustu või mõne muu), mille sees on midagi head. Maiuseni jõudmiseks peab aga teibiga kinni kleebitud karbi lahti saama.

Emme ostab puruluid ja teab täpselt millisest puruluust kui kauaks mulle jagub. Nii saab ta valida, et kui ta läheb ära nii ja nii kauaks, annab ta mulle vastava puruluu. Aktiviseerimispalli pole nad mulle enam andnud. Sellest lähen ma veelgi aktiivsemaks ja ei suuda maha rahuneda. Puruluu närimine ja põranda lakkumine on aga rahustavad ja lõbusad tegevused. Pealegi tuleb täis kõhuga hea uni. Kujutan ette, et korter on mets ja mina ajan jälgi ning määrdejuust või maiused on saak. Puruluud aga maitsvad puuroikad.

Emme ja papa annavad mulle süüa vahetult enne seda kui nad ära lähevad ja kõik head asjad saan ka siis. Nii olen ma rõõmus, mitte aga kurb nende lahkumise üle. Vahest kui maius juba käes, tahavad nad mulle veel kallisid ja musisid teha aga minul pole nende jaoks enam aega. Ja kui nad tagasi tulevad ja ma olen hea laps olnud, saan ka alati midagi hästi head.

Tehke teiegi oma kutsade elu üksi olles huvitavaks!

Nad on siis kindlasti palju õnnelikumad. Usun, et ka teie olete, kui leiate oma korteri tagasi tulles eest tervena. Kuid liiga pikaks ajaks ei tasu kedagi üksi jätta, pigem tuleks mõelda, kas ikka tasub koera võtta, kui ta päevad läbi üksi elab. [related-posts]