Eesti Retriiverite Tõuühing

Artikkel “Kas koer on väsinud” (loe artiklit siit) avaldati esmalt ajakirjas Dog News, The Digest of American Dogs (Koerauudised, Kokkuvõte Ameerika Koertest), köide 16, väljaanne 25; 23.06. 2000; ja on siin trükitud Mary M. Woodseni ja ajakirja Dog News loaga.

Kui Stanfordi Ülikooli Meditsiinikooli unehäirete spetsialist Emmanuel Mignot, M.D, Ph.D., otsustas lahti harutada tekkepõhjuse haigusel, mis tabab päevaste “uneattakidega” üht inimest 2000-ndest, pöördus ta inimese parima sõbra – täpsemalt dobermannide, labradori retriiverite ja takside – poole. Ka need koerad võivad narkolepsia all kannatada. Mignot teadis, et kui ta leiab koerte narkolepsia põhjuse, on ta palju lähemal mõistmisele, kuidas see haigus inimestele mõjub – ja kuidas seda ravida.

Koertel on narkolepsia tihti pärilik. Muteerunud geen, mis seda põhjustab, on retsessiivne – mis tähendab, et kui emas- ja isasloom on mõlemad kandjad, on veerand nende kutsikatest haiged ja pooled kandjad.

Haigestunud koerte kohta öeldakse sageli, et nad jäävad lausa jooksu pealt magama – kuid see pole päris nii. Tõsi, nad võivad ootamatult kaotada kontrolli oma tagajalgade üle või täielikult kokku kukkuda, jäsemed halvatusest tuimestatud – ometigi on nad ümbritsevast täielikult teadlikud ja saavad asju silmadega jälgida. Atakid kestavad mõne sekundi või maksimaalselt paar minutit, seejärel on koer jälle püsti ja liigub ilma järeluimasuseta nagu poleks midagi juhtunud.

Tegelikult peegeldab narkolepsia-atakk REM und. REM tähendab “rapid eye movement”, silmade kiire liikumine. See on uni, millesse me – nii koerad kui inimesed – läheme unenäo nägemise ajal, ja me kõik näeme und – olenemata sellest, kas me seda mäletame või ei. Meie silmad liiguvad unenäo ajal kiiresti, kuid lihased muutuvad atoonilisteks – nad on täiesti lõdvad, puudub igasugune lihaspinge. Kuigi me võime tõmmelda või nõksatada, ei suuda lihased kontrollitud, kordineeritud liigutusi teha. Kui miski äratab meid poole unenäo pealt, võime end halvatuna tunda.

Tavaliselt alustame me magades sujuvalt “mitte-REM” unes – lihased on pooleldi lõdvestunud, ajulained moduleeritud. Öö jätkudes kõigume REM une ja mitte-REM une vahel ja kui meil on tarvilik ja proportsionaalne kogus mõlemat käes, ärkame värske tundega. Kuid narkolepsiaga inimesed ja koerad saavad liiga vähe REM und. Seega üritavad nende kehad seda kogu päeva jooksul kompenseerida. Just sel põhjusel koosnevadki atakid sageli katapleksiast: pooliku või täieliku atoonia (lihastes puudub toonus, nagu REM unes) halvav tunne – haige vajub ootamatult maha ja on võimetu suhtlema – kuigi on täielikult teadvusel.

Narkolepsia on täiesti erinev hoogudel põhinevatest haigustest nagu näiteks epilepsia, kus lihased muutuvad kangeks, isegi jäikadeks, ja teadvus on hägune.

Las koer magab

Aeg-ajalt võib koer libiseda halvatusest unne – täpselt nagu inimestest narkoleptikud.

Narkoleptikutest koerad on päeval normaalsetest koertest unisemad ja neil on rohkem, kui normaalsetel koertel, kalduvus suigatada. Kuid koerad on üldse märkimisväärsed uinakute tegijad ja veedavad umbes 30% oma päevasest ajast tukastades.

Alati ei ole lihtne määrata, millal nad tukastavad ja millal on narkolepsia mõjunud. Samas võib olla, et narkolepsiaga inimesed koguvad öö jooksul suuremat REM-une defitsiiti, kui koerad, ja selle tulemusel jäävad tihedamini magama. Igal juhul on unisus tavaliselt väiksem probleem, kui lihaste halvatuse (katapleksia) atakid.

Narkolepsia ilmneb tavaliselt kutsikaeas – juba nelja nädala vanuselt või hiljemalt selleks ajaks, kui koer on 6-kuune.

Sagedus on väga varieeruv. Atakid võivad toimuda kord aastas või sada korda päevas. Tugevalt mõjutatud koerte puhul on atakid ennustatavad, kuid mõõdukalt haigestunud koerte puhul mitte. On isegi võimalik, et osadel mõõdukalt mõjutatud koertel haigust ei diagnoositagi, sest atakid on nii ebakorrapärased ja lühikesed, et keegi ei märkagi neid.

Tavaliselt on narkolepsia kõige tugevam koera noorusaastatel. Kuigi see vananedes väheneb, ei taandu haigus päriselt.

Käesoleva hetkeni on narkolepsia ravi koertel sarnane inimeste raviga. Veterinaarid võivad määrata antidepressante, stimulante või yohimbe (Aafrika taim, kasutatakse ka afrodisiakumina) ekstrakti, kuid ravi muudab üldiselt koerad hüperaktiivseks ja omanikud eelistavad magavatel koertel magada lasta – ehk siis targem on koer rahule jätta.

Anna koerale kont

Huvitaval kombel toovad narkoleptilise episoodi esile meeldivad stiimulid. Koertel on söögiaeg peamine ataki-aeg.

Anna haigele koerale kont ja mõne sekundi jooksul on ta põrandal maas.

Tegelikult võib ükskõik milline rõõmus sündmus ataki esile kutsuda – omaniku naasmine pika tööpäeva järel, teiste koertega mängimine või mistahes uus või stimuleeriv kogemus.

Kuigi haigushoog võib põhjustada poole tegevuse pealt koera põrandale prantsatamist, ei kaasne narkolepsiaga tegelikult reaalset terviseriski. Tegemist ei ole mõne teise haiguse eelse seisundiga, samuti ei saa seda siduda temperamendi või pikaealisusega.

Enam-vähem ainuke narkolepsiast tulenev oht on siis, kui koer on valel ajal vales kohas – näiteks ajab tiheda liiklusega tänaval palli taga. Mida loomulikult ükski kohusetundlik omanik nagunii ei lubaks.

Kuigi koertel on narkolepsia varieeruv, taandub see tavaliselt ühele retsessiivsele defektsele geenile. Tegelikult kahele, sest päriliku narkolepsia saamiseks peab koeral olema selle geeni kaks vigast koopiat– üks mõlemalt vanemalt. Teisisõnu, kumbki vanem peab olema kas kandja või haigestunud. Kuid selle ajani, kui Mignot leidis “õige” geeni, (tuntud kui hypocretin receptor 2 või Hcrtr2) ei olnud mingit võimalust määrata millised koerad olid kandjad.

REM uni, joviaalsus, maitsva toidu nautimine, lihasetoonus – kõik need on seisundid, mis saavad alguse ajust. Aju mustmiljon neuronit ning nende mitmesugused kobarikud saadavad meile sõnumeid, mis vastavalt kellaajale ütlevad, mida meie keha vajab ja mis meie ümber toimub – “naudi! maga! mängi! söö!”. Kuid vastavad neuronid käivituvad ainult siis, kui sõnumeid kandvad neurotransmitterite molekulid neid mõjutavad. Ja igaüks neist transmitterite molekulidest saab oma sõnumit ainult siis edasi anda, kui ta sobib täpselt spetsiaalsesse transmitteri retseptori molekuli, mis asuvad kindlat tüüpi neuronitel.

Hcrtr2-geen tekitab ajus retseptori, mis väljastab signaali iga kord, kui hypocretini neurotransmitteri molekulid sellega haakuvad. Retseptor seob end neuronitega, mis kontrollivad emotsioone, REM und ja lihastoonust. Narkoleptilistel koertel on Hcrtr2 ja retseptor defektsed. Loomulikult mõjutavad ka paljud teised geenid naudingut, ülekeevaid tundeid, REM und ja lihastoonust – see on põhjuseks, miks haigushoogude sagedus nii suuresti erineb. Kuid haiged koerad vajuvad tihtipeale kokku kohe, kui midagi põnevat juhtub.

Ajatest

Mis muutis geeni vigaseks ja kuidas see tegelikult narkolepsiat põhjustab?

Millalgi dobermannide aretamise käigus sattus raasuke imelikku DNAd Hcrtr2-te. Labradoridel ”löödi” tibake DNAd samast geenist välja. Mõlemal tõul on tulemus sama – vigane geen moodustab väändunud retseptori, mis ei aktiveeru, kui kindlad neurotransmitterid päästikule vajutavad.

Nüüd, kui vigast geeni saab idenfitseerida, on usaldusväärne test narkolepsia jaoks olemas ning kandjad ja haigestunud labradori retriiverid ja dobermannid saab kindlaks määrata. Testid taksidele (ja varsti ka puudlitele ja beagle’itele) on samuti saadaval. Kuid nendel tõugudel on haiguse põhjus vahel ebaselge. Sageli on see pärilik ja sel juhul on geeniviga samas Hcrtr2es ning test toob nähtavale kandjad ja haigestunud. Kuid sageli on narkolepsial teisi, vähem tuntud põhjusi – kõige tõenäolisemalt keskkonnast tingitud.

Koerte ja inimeste narkolepsiat, mis ei ole kindlalt geeniga seotud, nimetatatakse sporaadiliseks narkolepsiaks (Suuremal osal inimestest on sporaadiline vorm.)

Narkolepsia test on lihtne ja selge- vaja ei lähe muud, kui väikest vereproovi. Test on üks järjest täienevast erinevate koerahaiguste testide hulgast, mida nüüd pakutakse kasvatajatele, kes kasutavad neid mitte selleks, et elimineerida muudelt omadustelt suurepärased kandjad ja haigestunud (seeläbi vähendades tõu geneetilist mitmekesisust), vaid et jätta kõik väärilised koerad “ohutu paarituse” programmi. Kasvatajatele, kes kahtlustavad, et nende kennelites võib esineda narkolepsiat, võib test päästa nende liinid ja nad ei pea otsast alustama.

Ei ole selge, kui suur protsent koertest on narkolepsiahaiged. Mida rohkem koeri testitakse, seda täpsemaks andmed muutuvad. Hetkel näib, et haigus ei ole väga levinud, kuid on oluline, et kättesaadavad oleksid testid haigustele, mis ei pruugi olla levinud praegu, kuid võivad edaspidi sagedasemaks muutuda.

Kasvatajatel võivad olla olulised põhjused valida ja kasutada haigeid (või kandjaid) isaseid ja emaseid. Võibolla on vaja neid kasutada, et rõhutada teisi eelistatud tunnuseid – või et vältida teisi pärilike haiguseid. Kui nii juhtub, on test nende jaoks olemas.

Stanfordi Ülikool on valinud OptiGeni testi eksklusiivseks varustajaks.

Narkolepsia (NARC) test

Taksidele, dobermannidele ja labradori retriiveritele.

OptiGeni narkolepsia – NARC-test on DNA-põhine test, mis annab esmakordselt võimaluse selgelt identifitseerida narkolepsiat mitmetel tõugudel – dobermannidel, labradori retriiveritel ja taksidel.

See test võimaldab kontrollida narkolepsiageeni kordumist oma tõus, et vältida haigete kutsikate sündi. Mary M. Woodseni artikkel selgitab selle testi väljaarendamise protsessi. Artikkel asub allpool, peale testimist puudutavat informatsiooni.

Usaldusväärne geeni mittekandvate koerte idenfitseerimine on võti autosoom-retsessiivsete kromosoomhaiguste kontrollimiseks. OptiGeni NARC test võimaldab terveid koeri 100% täpsusega indenfitseerida. Neid nimetatakse “geneetiliset puhas”, “mittekandja” või “homosügootne normaalne”.

Terved koerad annavad oma kutsikatele edasi ainult tervet geeni, mis tähendab, et mitte ükski nende kutsikatest ei saa haigestuda narkolepsiasse. “puhtaid” koeri saab paaritada iga paarilisega, isegi narkolepsia-haige koeraga, kes võib olla soovitud aretuskoer teistel põhjustel. Homosügootne tähendab, et mõlemad koopiad koera geenist on SAMAD – mõlemad normaalsed või mõlemad NARCid. Kandjal on üks normaalne ja üks NARC geen. Kuna OptiGeni NARC test on mutatsioonile põhinev geenitest indenfitseerib see täpselt ja spetsiifiliselt normaalsed koerad, kandjad (heterosügootsed koerad) ja haigestunud koerad.

Järgnev tabel toob välja kõik soovitavad paaritused, mille puhul ei sünni haigestunud kutsikaid.

Vähemalt üks vanem on OptiGeni NARC testi poolt “normaalseks” tunnistatud. Kõik ülejäänud paaritused kuuluvad narkolepsiahaigete kutsikate riskirühma. Siiski, kõiki koeri saab ohutult paaritada. Ei ole vajalik või isegi soovitatav ühtegi koera paarituspopulatsioonist eemaldada. Kuid kutsikat aretuseks valides on oluline eelistada OptiGen NARC testi poolt puhtaks tõestatud koeri.

Kutsikatel saab kandjaid puhastest eraldamiseks testida niipea, kui nad on vereproovi võtmiseks piisavalt vanad.

Kuidas osa võtta

NARC test tehakse veterinaari poolt võetud vereprooviga. Nii on kindel, et proov on professionaalselt võetud ning konkreetse koera oma.

Testi aluseks olevale tehnoloogiale on sisse antud patendiavaldus ja OptiGen on omandanud eksklusiivse litsentsi Stanfordi Ülikoolilt.

[related-posts]