Eesti Retriiverite Tõuühing

Aeg ujumiseks!

Labradori retriiverist suurema veearmastusega tõuge on vähe. Enamus labradori omanikke on kindlasti kogenud, kui keeruline on meelitada labrador eemale veest või veelgi, veest välja. Labradorid veedavad mõnuga tunde veekogus (või loigus) plätserdadas, tokke tirides, esemeid tuues, sukeldudes…

Siiski, kui veider see ka ei tunduks, labradorid ei sünni ujumisoskusega (vastsündinuna on nende ujumisoskus sama olematu kui teiste koeratõugude kutsikatel) ja mõned isendid pelgavad ka hiljem ujumist. Õnneks saab suurema osa neist labradoridest kiirelt ja lihtsalt ujuma meelitada ning seda vaid mõne lõbusa ujumistunniga. Järgnevalt leiate mõned soovitused kuidas alustada veega tutvustamist “õige käpaga”.

Uju või upu

Kindel viis koera hirme süvendada on visata koer vette – häbi teile, kui peaksite nii tegema! Mis sellest, kui koer visatakse vette madalas veekoguss või veelgi hullem – paadist, sundides nii läbi hirmu koera ujuma.  Veelgi alatum viis on lükata koer paadist vette kuna see suurendab uppumise riski.

Õpetamisel tuleks kasutada ainult positiivseid ja turvalisi meetodeid. Ära iial sunni koera vette minema, kui ta seda ei taha!

Alusta varakult

Kõige parem on alustada, kui teie labrador on alles kutsikaeas. Teile on ka see tunduvalt lihtsam kuna kutsikas on väike ja kerge ning teil on lihtsam teda vees suunata; seevastu täiskasvanud koera  suurem mass muudab suunamuutuste tegemise keerukaks, ja õppimine sujub aeglasemalt.

Kutsikat õpetades vajate madalamat veekogu või kaussi, nii ei saa teie käed ja jalad eriti märjaks; täiskasvanud koeraga peate ise vette kaasa minema ja tõenäoliselt saate väga märjaks (suuremad koerad ujuvad alguses esikäpad veest väljas nn koera) ning on oht, et kui koer satub paanikasse, üritab ta teie peale ronida ja teid vee-alla suruda.

Kõige suurem eelis varakult alustamiseks on kindlasti see, et kutsikal ei ole tekkinud veel ühtegi foobiat ega hirmu.

Ei ole ju mingit põhjust vett karta, kui varasemaid kokkupuuteid veega ei ole veel olnud?

Piisata võib vaid ühest lühikesest ja heast kogemust veega, et kutsikas ujuma õpiks. Ebakindla koera puhul tuleks alustada vee läheduses positiivsete kogemuste looomisega (selleks, et ära hoida veekartuse tekkimist täiskasvanuna).

Mis on kõige õigem aeg alustamiseks?

Kahest kuni viienda elukuuni. Selles eas labrador on juba piisavalt vana, et saada hakkama oma keha juhtimisega vees, kutsika karv on selleks ajaks muutunud tekstuurilt veekindlaks (et hoida nahka märjaks saamise ja külmetumise eest) ja ta on veel väike ning kerge.

Kindlustunne vees

Enne, kui tutvustate labradori veega, saate ehitada vee ümber enesekindluse müürid. Alustage sellest, et viite kutsika jalutama mõne lähedalasuva veekogu äärde. Igasuguse huvi näitamise eest kiitke kutsikat. Julgustage teda, kui ta on piisavalt julge käppasid märjaks tegema ja kiitke teda taas. Selline lihtne algus aitab luua kindluse ja koer saab aru, et pole mingit põhjust vett peljata. Pidage meeles, et peamine eesmärk, eriti alustades, on saada positiivseid kogemusi.

Veekogu, mille läheduses harjutate, peaks samuti olema piisavalt turvaline. Vaadelge kallast, et koer ei leiaks, midagi mis võib talle kahjulik olla (praht, surnud loomad, õlilaigud). Eriti ettevaatlik tuleks olla vanade õngekonksude, jõhvide, roostes metalli, pudelite, reostusega. Mitte kunagi ärge lubage oma koera ujuma saastunud veekogusse, tulemuseks on haige koer.

Esimene ujumistund

Vii kutsikas ilusal ja soojal päeval veekogu äärde. Võta kaasa abiline, rätik, lühikesed püksid ja ujumisriided.

1. Abiline jääb kaldale.
2. Võta kutsikas kindlalt sülle ja vii ta kaldast 2-3 meetri kaugusele aga mitte sügavamale põlvekõrgusest veest.
3. Aseta käsi kutsika kõhu või rindmiku alla, teise käega hoia õrnalt sabast või tagakehast.
4. Lase koer aeglaselt vette aga ära teda veel päris lahti lase – instinktiivselt hakkab teie labrador käppadega plätserdama. Julgustage teda! Kasutage positiivset/verbaalset kiitust (,,tubli koer, jõuad, jõuad”). Maiused ja mänguasjad preemiana on halb mõte, sest see hajutab kutsika tähelepanu peamiselt.
5. Kui kutsikas juba tugevamalt plätserdab, võta käsi mõneks sekundiks kutsika kõhu alt ära; hoia veel saba või tagumist osa. Tähtis on hoida kutsikat esimestel õppetundidel vee peal, sest enamus koeri kellel on raskusi ujumisega, lasevad oma tagakehal põhja vajuda.
6. Kui te olete kindel, et kutsikas suudab vee peale jääda, tuleb mängu abiline – abiline peab kutsikat meelitama ja kutsuma (koomiline kehakeel, käte kokkulöömine, julgustamine on siin igati abiks).
7. Kui kutsikas plätserdab tugevasti, laske ta täielikult vabaks, et ta saaks abiliseni ujuda. Kiitke teda!

Olge alati valmis reageerima, kui kutsikal peaks vee peal püsimisega raskusi tekkima. Alustage uuesti aga seekord vähendage distantsi abilise ja enda vahel. Harjutage veel mõned korrad ja minge seejärel koju. Võimalusel korrake ujumistunde iga päev suurendades iga korraga abilise ja enda vahelist kaugust, kutsikas harjub kiiresti nende päevaste ujumistundidega.

Nüüd, kui koer suudab ujuda iseseisvalt kaldasse, tuleks alustada ujumistreeningutega kaldalt. Labradoride puhul on kergeim viis selleks kasutada nende suurt toomistahet. Koer peaks olema harjunud mine-too mängudega juba varakult; kasutada tuleks vee peale hulpima jäävat mänguasja, näiteks dummy‘t (retriiverite toomisese).

1. Visake mängusasi 2 meetri kaugusele kaldast ja julgustage kutsikat sellele järele minema. Isegi, kui veekogu põhi on ebatasane, ei tasuks muretseda kuna eesmärk on vaid julgustada kutsikast esemele järele minemast.
2. Kui ta toob mänguasja teile, kiitke teda kiitke, kiitke, kiitke…!!!
3. Nüüd visake ese natuke kaugemale.

Varsti ujub teie labardor nagu meister!

Vanemad koerad

Koer on täiskasvanud ja ei oska ujuda, mida siis teha?

Põhimõtteliselt kasutage sama viisi nagu kutsika õpetamise puhul aga abilisi oleks nüüd vaja kaks – üks kaldal ja teine vees (teile abiks). Samuti tuleb minna sügavamasse vette, et koera jalad põhja ei puudutaks. Esmane eesmärk on aidata koeral jääda pinnale.

Koerad ja paadid

Kui koer ei oska ujuda, ärge võtke koera mitte kunagi paati (ükspuha millisesse)!

Enne koerale paadi tutvustamist, veendu aluse turvalisuses. Igaksjuhuks peaks koer kandma päästevesti (eriti merel ja suurematel veekogudel) ja olema ID-märgistatud (mikrokiip, tätoveering). Ära kunagi luba koeral paadis ringi siblida, ta peab rahulikult istuma või lamama.

Mitte mingil juhul ära seo koera paadi külge, sest õnnetuse juhtudes on tagajärjed kurvad.

Alusta paadiga tutvustamist, kui olete veel kaldal. Julgustage koera paati uurima ja sellesse iseseisvalt hüppama. Kui koer on paadis olles rahulik, siis viige ta kaldast kaugemale aga jälgige teda siiski hoolsalt, et ta paadist välja ei hüppaks. Pikendage paadisõitude pikkust järk-järgult.

Kogenud labradoridele on paat väga tore koht ja sellest välja hüppamine ja taas sisse ronimine, üks tore tegevus – samuti on labrador teile toredaks kaaslaseks.

Leppimine paratamatusega

Enamusele labradoridest on elu lõbusamad hetked möödunud vees aga on ka labradore, kes mitte kunagi ei hakka veelõbusi jumaldama. Põhjus(t)e juured võivad peituda halvas kogemuses kutsikana, läbi jää vajumises, vette viskamises ja selleks jõu kasutamises või veel milleski muus.

Teie labrador ei ole mingil juhul vähem labrador, kui ta ujuda ei taha – ta on sama tore ka kuivana. Ujumine peab olema lõbus tegevus nii koerale kui ka omanikule!

Ja enamusele labradoridest, kes armastavad vett – nautige suvist, sügisest, talvist ja kevadist ujumishooaega!

[related-posts]