Eesti Retriiverite Tõuühing

Autor: Tiina Toomet, MTÜ Teie Loomakliinikud

Koeri kartvatel inimestel on tavaliselt minevikus mõni halb kogemus, mis mõjutab nende suhtumist koertesse. Pahatihti pärineb see nii varasest noorusest, et selle analüüsimine enam ei õnnestu. Sellest on kahju, sest tollase olukorra ümberhindamine võiks anda võtme koertekartusest üle saamiseks, kirjutab Teie Loomakliinikud MTÜ loomaarst Tiina Toomet. Vahel on abi, kui jätta endale meelde kaks olulist punkti.

1. Koeral ei ole soovi inimest rünnata. Koerad ei veeda oma päevi unistades hammustamisest ja puremisest. Igal hammustusel on oma lugu ja suuremal osal juhtudel on süüdi inimene, kes ei mõista koera keelt. Koer annab enne hammustamist mitmel viisil mõista, et ei soovi seda konkreetset inimest oma lähedusse, aga inimene kas ei oska või ei soovi seda välja lugeda.
   Enamiku hammustuste taga on hirm. Koer kardab inimest või situatsiooni. Ei tasu suhelda hirmunud koeraga.
   Mida oleks veel hea teada?
2. Iga koeraga ei ole vaja suhelda. Paljud koerad ei soovi isegi mitte tutvuda ei võõraste inimeste ega võõraste koertega. Laseme neil omaette olla.

Koerte käitumine on enamasti ettearvatav. Peab vaid oskama seda lugeda.

Tunne koera kehakeelt

Mõnel tõul (saksa lambakoer) on see kergemini loetav kui teisel (tiibeti mastif). Kehakeele jälgimine ei ole alati lihtne, sest koerad liiguvad kiiresti. Tasuks meeles pidada, et tugevalt suletud suu tähendab pinget ja ebamugavust. Keeldumine toidust näitab ärevust. Ka huulte lakkumine ja ilastamine on ärevuse märk. Õnneliku koera nägu on lõõgastunud, naeratav ja liikuv. Lisaks kogu tema keha liikumine näitab kutset mängule.

NB! Saba liputav koer võib väga vabalt hammustada. Sabaliputus tähendab erutust ja seega ei pruugi sugugi alati tähendada sõbralikkust.

Stressisituatsioon tekitab sageli hirmu. See võib juhtuda näiteks ka koertekoolis, kui õpitakse uusi asju ja on palju uusi ärritajaid.

Stressi tunnused: koer raputab end, vigiseb, hoiab kõrvu taga ja saba madalal, pissib alla, hingeldab. Pupillid on laienenud ja suunurgad tahapoole tõmmatud, keha hoitakse maadligi, nuusutatakse midagi närviliselt, haigutatakse. Koer võib higistada läbi käpapadjandite, lakkuda huuli või nina ja vahtida vilava pilguga ringi. Sageli keerab ta pea ära või raputab end nagu veest tulles – piltlikult öeldes raputab endalt stressi maha.

Koertel on väga hea süsteem konfliktide ja agressiooni ärahoidmiseks, aga inimesed ei tunne seda.

Koertel esinevad rahustavad/maandavad signaalid: haigutamine, pilgu ära pööramine, huulte lakkumine, aeglane liikumine, maa nuuskimine. Sageli saadakse koerast valesti aru, et tal on „süüdlase pilk“ ja minnakse temaga lepitust otsima või teda lohutama. Tegelikult tähendab see pilk signaali „ära tule“.

Nõrk hoiatus – koer sulgeb suu, keerab end ohust eemale ja silmad, mis muidu sõbralikult kissitavad, muutuvad ümmarguseks ja hirmunuks (isegi punnsilmsetel võivad silmavalged näha olla). Silmad on suunatud inimese käele – äkki see teeb midagi ebameeldivat. See oleks nagu lause: „Mulle ei meeldi!” See ei ole veel hoiatav signaal, aga on märk sellest, et koer ei tunne end mugavalt. Kui koer ei pööra pilku ära, vaid jõllitab, siis on see juba järgmine märguanne: „Hei, tõmba uttu!“ Need on palju peenemad signaalid kui näiteks urisemine, mida tavaliselt osatakse lugeda.

Võitlusvalmiduse märgid on: jäik kehahoid ja kõndimine kangetel jalgadel, urisemine, pea langetamine, kusjuures kõrvu hoitakse peadligi, silmad on pilukil või pärani, kusjuures pupillid võivad olla nii laienenud kui kitsad, huuled tagasi tõmmatud, karv turris ja saba sirge. Eelpoolkirjeldatud koerale tavaliselt ei ligineta, aga ei maksa läheneda ka koerale, kes hoiab eemale, ei tule juurde, vaid vaatab kõrvale. Kui ta rahule jätta, võib oma ebamugavusest üle saada ja ise ligineda. Koer ei ründa, kui inimene teda n-ö nurka ei aja.

Koera, kes eemale tõmbub, on parem mitte silitada. On koeri, kes taluvad rahulikult võõra lähedalolekut, aga ei talu enda katsumist võõra poolt. On koeri, kellele ei meeldi pea silitamine või patsutamine. Nad võivad seejuures kangestuda, hakata huuli lakkuma või sulgeda suu.

Allaandmine (selili keeramine) ei tähenda alati sugugi lõplikku allaandmist. Kui koer jääb kangestunud olekusse selili ja on üsna ebamugavas asendis, hoiab suud kõvasti kinni ja saba on jalgade vahel, siis selline koer on nii hirmunud, et temaga edasisel tegelemisel võib vabalt hammustada saada.

Koer nähvab. See pole õige hammustus, vaid kiire naksatus teda puudutada üritava käe suunas. Inimkeelde tõlgituna võiks tähendada “Lõpeta kohe!“. Koerale on inimese tegevus ebamugav ja ta üritab sellest märku anda. Kui nähvamise eest karistada, võib koer järgmisel korral kohe hambad käiku lasta, ilma nähvamishoiatuseta. Kui loom nähvab omanikku, siis peab analüüsima situatsiooni, milles see toimus ja vajadusel käitumisspetsialistiga nõu pidama, kuidas seda tulevikus vältida.

Koeraomanik saab ise palju ära teha

Nagu eelpool sai juba mainitud, siis koerad reeglina ei ründa inimest selle sõna otseses mõttes. Küll aga võib inimene (rattur, jooksja või suusataja) võtta rünnakuna lahtise koera tema poole tormamist. Siin on tegemist koera igipõlise harjumusega kiirelt liikuvaid objekte taga ajada. Ehk teisisõnu öeldes koera seisukohalt on kõik õige – keegi põgeneb ja tema ajab taga. See ei ole loomulikult ühiskonna poolt kuidagimoodi aktsepteeritav ja seetõttu on iga koeraomaniku kohus oma looma niivmoodi kasvatada, et ta ei tohi ilma omaniku loata seda teha. Kui omanik koera kontrollimisega hakkama ei saa, siis ei või koera rihmast lahti lastagi.

Koerad võivad agressiivsust üles näidata, kui keegi siseneb nende territooriumile. Koera ülesandeks on tegelikult ainult haukuda ja inimesele märku anda, et keegi tuli. Edasise peab lahendama juba peremees. Kui aga peremees ei viitsi välja tulla ja jätab olukorra lahendamise koera hooleks, siis satub see segadusse ja vastavalt oma närvisüsteemi tüübile, kas haugub rohkem ja ähvardavamalt või jääb vait või hoopis põgeneb. Ähvardavamalt haukuja saavutab tavaliselt selle, et sissetungija taandub ja koer, kes saab võidust innustust, hakkab järgmisi külalisi veelgi hoogsamalt tõrjuma. Selline koer ei ründa enamasti väljaspool oma territooriumi, aga kui aiavärav lahti jäetakse ja koer sealt välja tänavale läheb, siis pole enam täpselt teada, kus algab ja lõpeb tema territoorium.

Koeri kartvad inimesed saavad sagedamini hammustada, kui koertesse ükskõikselt suhtuvad. Nad kuuluvad ühte gruppi laste, joodikute, liikumispuudega inimeste ja veel mitmete teistega. Miks nii?

Sellepärast, et arg koer, keda pole sotsialiseeritud ja kelle maailmapilt on väga üksluine, näeb neis potentsiaalset ohtu, sest nende käitumine, liikumine ja kehakeel on talle võõras. Koerakartja hakkab koera juuresolekul tavaliselt kas mõttetult rabistama või üritab nii paaniliselt rahulik olla, et see tundub koerale kahtlane. Täpselt samamoodi nagu on kahtlane kepp lonkava inimese käes, joodiku taaruv kõnnak, pobin või vastupidi valjuhäälne kraaklemine või väikelaps, kes rõõmuhõisetes koera kallistama tormab.

Rahulik, terve närvisüsteemiga koer saab igasuguses olukorras hakkama, aga kartlikule koerale on see sageli liiast ja kui ennast nähtamatuks muuta ei saa ning põgeneda ei õnnestu, siis tuleb rünnata.

Koerahammustusi oleks oluliselt vähem, kui:

1. Inimesed mõistaksid paremini koerte keelt.
2. Kõik koerapidajad oleksid vastutustundlikud ja sotsialiseeriksid oma koeri ning õpetaksid neile inimühiskonna reegleid, mitte ei jätaks neid üksipäini pead murdma (mida teha postiljoniga, kes järjekindalt, iga päev üritab sisse murda).
3. Lapsevanemad jälgiksid oma lapsi loomadega suhtlemisel. Ei jätaks alla 6-aastasi ka maailma kõige parema koeraga omapead ja õpetaksid neile, kuidas koertega käituda (muu hulgas ka seda, et võõrast koera ei minda ilma omaniku loata paitama).
4. Kui koer on kord kedagi hammustanud, siis tuleb asjasse tõsiselt suhtuda, mis tähendab seda et esmalt tuleb teha loomale täielik veterinaarne ülevaatus, sest sageli on ootamatu agressiivsus seotud mingi haigusliku seisundi, näiteks valuga. Kui tervisega on kõik korras, siis kindlasti paluda abi koerte käitumisspetsialistilt.

[related-posts]