Eesti Retriiverite Tõuühing

Allikas: Lemmik.ee (nr 11/2008). Tekst: K. Murutar. Foto: Aldo Luud.

Kui te näete Veronikat ja Britat eemalt, võite saada eksliku mulje, et nad on peategelased kirjandusklassikast – “Daam koerakesega” või midagi sellist tšehhovlikku –, kus harrastatakse jõude jalutamist.

Tegelikult on pimedate juhtkoerte koolitaja Veronika Malm iga päev mööda Tartu südalinna jalutades tööl. Tõsisel, pühendunud ja loovalt rutiinsel tööl. Teda koos mõne järjekordse labradori retriiveriga veidi lähemalt nähes aimab seda ilmselt ka suhteliselt võhiklik kõrvaltvaataja. Sest Veronika õpetatavatel koertel on rakmed, helkurid ja märgised ning Veronika ise kannab koera õpetades valget keppi.

Valge kepp õpetab eelkõige koerale, kuidas nägemismeeleta inimene kepiga “vaatab” – teeääri, astmeid, valgusfoori ja tänava piirdeposte kompab ning määrab oma asukohta majaseinte ja prügikastide, reklaamplakatite ja muude ootamatute takistuste suhtes. Mille tekkimine tuttavale trajektoorile pole nägijate jaoks ju mingi probleem. Ja mille ohtlikkust ei kujuta me tegelikult päriselt ettegi – nagu ka seda mitte, et pime ei näe ka autoroolis käega mine-mine-vehkivat autojuhti. Küll aga kuuleb ta lähenevate autode vähimaidki liikumismuutusi.

“Kõigile osapooltele – nii pimedale, tema juhtkoerale kui autojuhile – on kõige parem, kui pime liigub auto aeglustamist kuuldes otsustavalt ja kindlalt. Igasugune kõhklemine ajab koera segadusse ning võib põhjustada selle, et kõik hakkavad korraga liikuma,” sõnastab Veronika filosoofia, mis tuleb kasuks ka nägijatele. Kui oled otsustanud minna, siis mine!

Jäigad rakmed toovad koera õlgade ­liikumise kaudu pimeda inimeseni koera esikäppade tõusud-langused ning teekonarused-randid-trepiastmerütmi. Ühtlasi toimib üles tõstetud rakmekaar koerale pidurina. Seda tuleb Veronikal aastase Britaga praegu päris palju pruukida. Sest noor koeratar käitub veel nagu kangelanna etüüdist “Neiud ärevil”.

Veel käib tema kohuse- ja missioonitundest, mille suunas koer iga päevaga kiiresti ja kindlalt areneb, koeralikult erutav maailm üle. Vaja nuuskida ja linde püüda, vaja kassi küttida ja naeratavate-patsutavate vastutulijatega südamlikku dialoogi astuda.

Juht- ja abikoerte sihtasutuse kaudu hasartmängude maksust igal aastal nelja koera väljaõpetamiseks palka saav Veronika möönab, et juhtkoerte koolitamisel on hingeliselt helli hetki küll. Kui tavaline koerakasvataja loovutab kutsika umbes kahekuusena, siis Veronika töötab juba täisealiseks kasvatatud peniga pool aastat. Seletab, kordab ja kinnistab. Iga koeraga üha uuesti. Taas ja taas nullist, absoluutsest algusest, kus pole enesestmõistetavusi, on täiesti uus ja tundmatu maailm – valgusfoori postidega, mis on märguandeks, mitte nuuskimiseks, ja rakmetega, mille küljes olev koer peab inimest mõõduka tugevusega edasi talutama, mitte karjajuhile alluma.

Teele-teele

See on sagedaim käsklus pimeda juhtkoerale.

Lisaks õpetatakse koerale vasak-parem, rant, post, auto, uks – ja muid peensusi, mida hakkab sisaldama tema igapäevaeluline liikumisteekond. Ent on veel üks paratamatu “teele-teele”.

“Kui läheneb koera üle- ja ära andmine vaegnägijale, kelle jaoks ma olen teda õpetanud, siis läheb hing härdaks. Pereliige ja lahkumine ja mis kõik. Aga see läheb üle sel hetkel, kui viin koera tema ­uude koju. Et veel ühe kuu selle uue paariga mööda nendele olulisi trajektoore kõnnin ja harjutan, pole enam valus, vaid ilus,” kirjeldab Veronika.

“Inimese ja looma ühtesulamises on midagi taevalikku. See on tõeline õnnistus. Nii koerte dresseerijatel kui hobuste ratsastajatel on neid helgeid hetki, mille nimel tasubki elada – ja just nimelt koos loomadega elada. Need hetked viivad inimese sõnatu kõne saladusteni. Ja loom sirutub inimkeelseid käsklusi tajudes ühtlasi sõnade mõistmise suunas. Kui kaunis ja ülev see on, seda oskab näiteks mõni vaegnägija mõista koera vahetudes. Kui eelmine koer on siit ilmast lahkunud ja tuleb uus, siis alguses hakkab pime kobama ja komistama, sest neljajalgsed “silmad” on teistsugused. Tuleb uus kohanemine – ja uued ülevad ühtesulamise hetked.”

Õnnelik lapsepõlv

Üleni tööle ja inimesele pühendunud koertel peab olema õnnelik lapsepõlv.

Tartu lähedal maal elav Veronika laseb oma kaardiväel igal hommikul ja õhtul end tühjaks joosta ja möllata. Tema varateismeline tütar mängib nendega peitust, pätti ja võmmi… ja emand Malm jälgib ka seda, et pärast koera loovutamist võimaldaks uus peremees loomale vaba mängu ja piiranguteta ringi vihistamist. Siis on kergem ja rahulikum alluda.

Tütar elab nii tihedalt penidega risti-rästi läbisegi, et pole sugugi kindel, kas ta tahab end ema ­jälgedes koerte õpetaja tööle pühendada. Veronika ise tundis oma kutsumuse ära teismelisena. Ja näeb ka väikeste laste puhul, kes koertega sulanduvad, nende sõnatut kõnet mõistavad ja nendega kartmata jutule saavad, teraselt ära, kellest saaks koerte dresseerija. Või muu loomadega töötav oskaja.

Tutvusin Veronikaga, tehes pimedate juhtkoertest telesaadet. Tookord olid tal kaasas Iris ja Illimar. Iris on nüüd Viljandis perenaise juures, kelle jaoks ta õpetatud sai. Ja vaatamata labradoride ülimalt leebele loomule on Illimar ilmutanud teiste koerte suhtes oma arvamust. Hammastega. Niisiis tuleb ka sellise variandiga arvestada. Vaatamata sellele, et need retriiverid taluvad ülimalt hästi trügimist ja müksimist, nuuskimist ja patsutamist. On lausa ebamaiselt suuremeelsed.

Illimar on kohe minemas Kohtla-Järevele peremehele, kelle jaoks teda ette on valmistatud.

Pehmed kintsud

Mis puutub sõnatusse kõnesse ja tagakeha sõnumisse, siis see, kuidas juhtkoerad istuvad pehmelt kintsu peale – mitte valvsalt säärtele –, räägib valmisolekust kaua ja kannatlikult istuda ja oodata. Sportkoerte säärtel-kükitamine prognoosib esimese märguande peale vilgast minema pürstimist.

Brita käib pehmel kintsul istumist harjutamas Tartus Gildi tänava polikliinikus – kus kinni-lahti uste, üles-alla treppide, registratuuri ja liftita korruste süsteem on pimedale tõeline ellujäämiskursus. Arsti juures jääb koer reeglina ukse taha ootama. Patsutagu ja musitagu teda seal kes tahes – tema istub truult.

Eestis on kohvikurahvas juba harjunud juhtkoertesse lahkelt suhtuma. Veronika teeb töö lõpetuseks õpetatava koeraga reeglina kohvikupausi. Koerad on juba teretulnud ka kirikus ja kontsertidel – must eakas labrador Carmen on neis kohtades norsates lausa legendaarseks saanud. Põhimõtteliselt on ka kiirabi ja muud sellised ametkonnad valmis äparduse puhul tänavalt pimeda koos koeraga autosse aitama. Õnneks pole nende mitmekümne koera perenaiste või -meestega, kelle Veronika on välja õpetanud, selliseid ekstsesse juhtunud.

Ainsad jamad on kohtumisele minnes vale Selveri juurde sõitmine – või mingil põhjusel kas või koduõue garaaži ümber ringitama jäämine. Aga sedasorti eksitaja küüsi sattumisi juhtub ju ka nägijatega.

“Äraeksimise puhul aitab nii koera kui inimese järje peale see, kui inimene silitab ja kiidab koera. Looma patsutades ja julgustades ületab inimene tegelikult ka omaenese hirmu,” teab Veronika.

“Ühtlasi aitab koer inimese maailma avardada, välja ja vabadusse pürgida. Mul on tekkinud mitmeid aastates kundesid, kellele õpetan koera selleks, et nad ei sõltuks noorematest pereliikmetest, vaid saaksid vabalt ja uhkelt ise minna. Koeraga minemine ongi uhke asi.

Minu meelest on ka valge kepp tänavapildis uhke ja liigutav atribuut.” Seoses sellega, et üha rohkem on üles kasvanud neid inimesi, kes on sündinud sügavalt enneaegsetena, on tekkinud ka emasid, kelle vaegnägemise põhjus ei välista emadust. Varasematel aegadel juhtus sügavalt enneaegsete elustamise ja inkubeerimise käigus rohkem kui praegu, et silmapõhjad said hapniku valest doseerimisest kahjustada. Nüüd on neil retinopaatia tõttu nägemise kaotanud naistel endil lapsed.

“Mis saab olla ilusam vaatepilt kui lapsevankrit või kandelinaga emmet saatev juhtkoer – või väike laps, kes hoiab ema kõrval juhtkoera rihmast või rakmetest. See räägib koera hingesuurusest ja võimest kanda kirjeldamatult suurt vastutust,” arutleb Veronika.

Silmituna Eiffelis

Hiljuti küsis mälumängu-geeniusest ajakirjanik-artist Jüri Aarma minult, milline loom tohib ainsana Eiffeli torni minna. Pakkusin, et pimeda juhtkoer. Ongi nii. Mispeale Aarma arutles, et mida küll nägemismeeleta inimene seal Pariisi kohal panoraami naudeldes teeb või kogeb.

Veronika teab. Ja seletas Britaga üha harjutusi korrates – vasak, Brita, vasak, mitte parem! rant, siin oli ju rant! –, et ka reisides hangivad kõik emotsiooni. Mitte pragmaatilist nänni.

“Me käime selleks jääkülmas sügisvees ujumas ja harrastame ekstreemsporti, et saada emotsiooni. Pimedatel on täpselt sama. Nemad kogevad matkadel ja reisidel just samuti emotsioone – uued lõhnad, hääled, aistingud. Eiffeli torni tõustes tajuvad nad kõrgust, teavad fakti, et nüüd on nad Prantsusmaa kohal maa ja taeva vahel – ja jagavad neid elamusi pärast lähedastega täpselt sama vaimustunult kui nägijad,” kinnitab Veronika.

“Praeguse piirideta Euroopa puhul pole juhtkoeraga reisimine mingi probleem. Teele-teele!”.

Iga kohtumine Veronikaga ja tema õpetatavate juhtkoertega kinnitab, et tõeliselt õnnetut õnnetust pole maailmas olemas. Kui enneaegsena sündimine või diabeet, silmanärvi kahjustumine või trauma jätab inimese nägemisest ilma, on tal olemas nii palju muid meeli, mis tavatult võimenduvad.

Mida rohkem ta koos koeraga liigub ja tegutseb, seda osavamaks ja “nägijamaks” ta saab. Järelikult ei muuda ükski puue ega haigus elu jäägitult raskeks ega õnnetuks.

Kutsuge koer – ta on teile silmade eest, südame soojendajaks ja julgustajaks eranditult igas olukorras.

[related-posts]