Elena on koertega kokku puutunud juba varasest lapsepõlvest. Retriiveritega tutvus ta 1991. aastal, mil tema ellu saabusid juhuse tahtel nii kuldne retriiver kui labradori retriiver (loe edasi).
1.oktoobril 2011 hindas Elena Tartu mk-s Kõrvekülas toimunud retriiverite erinäitusel kuldseid retriivereid ja näitusele järgnenud päeval pidas retriiveritest huvitatutele ka loengu, mille kokkuvõtet saab järgnevalt lugeda.
Itaalia Retriiveriklubi
Itaalias on üks Retriiveriklubi (Itaalia Retriiveriklubi, IRC), mis hõlmab enda alla kõiki retriiverite tõugusid (6). 2008. aastal toimus klubis ümberstruktureerimine, kuna kuldsed ja labradorid on viimase kahe kümnendiga väga populaarseks muutunud. Seega hetkel on Itaalia Retriiveriklubi all 4 sektsiooni:
- labradori retriiverite sektsioon,
- kuldsete retriiverite sektsioon,
- töökoerte sektsioon,
- kõikide teiste retriiverite sektsioon.
Plaan on luua ka viies sektsioon ehk juhtorgan parendamaks omavahelist koostööd. Hetkel on Itaalia Retriiveriklubis ~600 liiget, maksimaalselt on seal olnud ~1200 liiget.
2009. aastal tähistas klubi oma 30. aastapäeva, mille puhul anti paberkandjal välja ühingu ajakiri ning mida Elena loengul käinutele ka jagas.
Näitused
Itaalia Välimikutšempioniks saab kogudes näitustelt 6 sertifikaati – 2 erinäitustelt, 2 rahvusvahelistelt ja 2 rahvuslikelt, töökatsed ei ole tiitli saamiseks kohustuslikud. Rahvusvaheliseks (C.I.B., varem INT Ch) tšempioniks saab läbides tasemekatse (Field Trial/NOME-B).
Elena soovitab kõigil lugeda Dr Göran Bodegårdi artiklit nimega “Show Psychology”, mis räägib sellest, mis näitustel praegusel ajal toimub – mentaliteedi muutumine, kus paljude jaoks on tahe võita asendunud tungi ja vajadusega võita. Näiteks Itaalias kantakse suuremaid koertenäitusi ja võistlusi televisioonis üle ning osade jaoks on koerandus võimaluseks saada teleekraanile.
Elena mainib ära ka näitustel kasvava tendentsi, kui võidavad kasvult suuremad ja võimsamad koerad, peamiselt kõigi-tõugude kohtunike hindamise all. Sellised koerad on paarikuuselt kuni pooleteise-aastaselt väga efektsed ja korjavad võidud aga nii 3ndaks eluaastaks on see edu läbi, sest nad on „vanad“.
Töö
Nagu eelnevalt mainitud, ei ole töökatsed Itaalia Välimikutšempioni tiitli saamiseks vajalikud. Teine lugu on aga rahvusvaheliseks tšempioniks saamisega – retriiver saab rahvusvaheliseks tšempioniks läbides tasemekatse (Field Trial/NOME-B).
Tasemekatse korraldamiseks tuleb korraldajal rentida osa kaitsealast, kus leidub sobivaid jahilinde. Linnud aetakse õhku ja seejärel lastakse alla (nagu päris jaht). Iga katse korraldamine on väga kulukas (maarent) ning sama on ka koerte treenimiseks lindude hankimine. Need, kes ei ole huvitatud tasemekatsest, saavad osaleda Working Test’idel ja Dummy Trial’itel.
IRC kodulehel algajate klassi Working Testi videosid saab näha siin.
Aretus
Itaalias saab koera paaritada väga lihtsalt – selleks ei ole vaja teha ühtegi terviseuuringut, kuigi Elena peab seda valeks ja kiidab Eestis kehtivat süsteemi (meil on aretusnõuetes sees kohustuslike terviseuuringute osa ja ka trahvid rikkumiste eest).
Korralikud kasvatajad teevad oma koertele terviseuuringud. Elena isiklikult saadab oma koerte puusa-ja küünarliigeste röntgenülesvõtted Inglismaale, kus esitatakse BVA tulemus, mis on tema arvates parem ja selgem kui FCI hindamissüsteem (A-B-C-D-E; 0-1-2-3). Oma kasvandikele lisab ta ostu-müügilepingusse punkti kohustuslike terviseuuringute tegemise kohta.
Elena tõi välja, et aretamine on nagu kunst – peab olema oskus hinnata, kas paaritusest võib tulla ka mingit kasu, sest lihtsalt tšempionit tšempioniga paaritades ei pruugi sündida midagi head.
Näiteks kui paaritada suurt kasvu koera väikest kasvu koeraga, siis sellest ei sünni veel keskmise kasvuga koeri – kui on soov saada keskmise kasvuga koer, siis tuleb otsida mõni liin, kus on pikka aega tulnud vaid keskmise kasvuga koeri. Samuti ei saa dual purpose koeri nendest koertest, kelle üks vanem on näitusekoer ja teine töökoer. Sellisest pesakonnast ei pruugi sündida ei üht ega teist.
Lisaks mainib ta, et aretus põhineb siiski rohkem emasel koeral, kes on kutsikatele 2 kuud eeskujuks, seejuures ei ole tšempionitiitlid kõige tähtsamad vaid hoopis emase iseloom ja ühtne kooskõla.
Liiniaretus
Elena seda ei soosi, kuna nii võimeduvad tervisevead. Sugulust ei tohiks tema arvates olla vähemalt kuni 3 põlveni, kuid parem oleks vähemalt 4.
Aretuses tuleb meeles pidada, et ükski liin ei ole 100% heade tervislike näitajatega ja kunagi saa kindel olla, millised tunnused edasi päranduvad.
Düsplaasia
Elena arvab, et 25% düsplaasia juhtudest on geneetiline ning ülejäänud 75% oleneb toidust ja kasvatusest. Ta tõi välja, et kasvatuse puhul on kõige olulisemaks vältida hüppamist ja treppidest liikumist kuni 8. elukuuni. Lisaks soovitas ta kasvamisperioodil kasutada puuri.
Kutsikaveskid
Itaalias on suureks probleemiks ida poolt sisse toodavad 25-31 päeva vanused müügiks “toodetud” kutsikad. Kohale jõudes on osad neist surnud ja ülejäänud müüakse lemmikloomapoodides, kust ostja saab kaasa võltsitud dokumendid ning enamasti vaktsineerimatta ja ussikuuritamatta kutsika. Nende koerte hind on madalam kui kasvataja käest ostes, kuid nende hea tervise eest hoolitsemisele kulub hilisemas elus oluliselt rohkem raha (epilepsia, düsplaasia jm), ka on probleeme nende koerte iseloomuga. Sageli ostjad lihtsalt ei tea, et lemmikloomapood ei ole parim koht koera muretsemiseks.
Kuidas valida oma kutsikatele õigeid omanikke?
Elena eesmärk aretajana on kasvatada dual purpose koeri, kes oleksid edukad nii näitustel kui ka töös. Elena valib väga, kellele oma kutsikad annab, enamasti on selleks väga lähedased sõbrad ja pereliikmed ning ta jääb nendega tihedasse kontakti ka pärast kutsika loovutamist.
Kasvataja põhikohustuseks peab ta enese kursis hoidmist koerte edasise eluga. Samas tõi ta välja, et selline asi saab toimida vaid siis, kui pesakondi ei sünni tihti, sest muidu on keeruline kõikide koerte elukäike jälgida. Elena kennelis on pesakondade vahe 1-2 aastat.
Kutsikate toitmine
Õige toitumine on kutsikale väga oluline
Elena hakkab oma kutsikatele lisatoitu andma 3-4 nädala vanuselt. Esimesel päeval üks toidukord ja teisel päeval kaks toidukorda nii, et nädala möödudes saavad kutsikad kolm toidukorda. Ema jääb kutsikate juurde siis vaid öisteks toidukordadeks. Kui ema ei taha enam kutsikatele piima anda, siis järelikult ka aitab. Maksimaalselt 2 kuu vanused kutsikad võivad veel emapiima saada, edasi muutuks see ületoitmiseks (liiga palju proteiine). Kusjuures ületoitumine ei pruugi väljenduda kehakaalu tõusus.
Kutsikate kasvu puhul peab ta olulisimaks 4-6 elukuud, mil kasv on kõige kiirem ning hammaste vahetumise tõttu kaltsiumi tasakaal muutlik. Selles vanuses ei tohi kindlasti üle sööta, vitamiine ja mineraalaineid tuleks lisaks anda vaid siis kui tõesti on vaja.
Kutsika esimese kaheksa elukuu ajal annab Elena ainult krõbinaid, kus oleksid kõik toitained tasakaalus. Tuntud bränditooted ei pea olema alati ainsaks valikuks, sobivad ka kohalike tootjate toidud.
Elena arvates on toidu puhul oluline järgmine:
- proteiini ei oleks üle 29%,
- toit ei sisalda kondipuru,
Tuleb hoolikalt lugeda, mida toit sisaldab.
Vastavalt kutsikate kasvamisele ja tervisele võib kutsikatele juurde anda ka vitamiine või mineraalaineid (nt glükosamiin) – seda siis juhul kui areng ei ole normaalne (näiteks kui kutsikas lonkab). Kui jalad ei kasva normaalselt, siis tuleks proteiini hulka toidus vähendada. Soovitav on osaleda kutsikaga näitustel, et jälgida tema normaalset kasvu võrreldes teda teiste samavanuste kutsikatega.
Elena mainis ka seda, et enamus vet.arste ei ole kõige pädevamad andma retriiveri kutsika suuruse-kaalu kohta õigeid hinnanguid, pigem soovitab ta käia kutsikaga näitustel ja suhelda teiste kasvatajatega.
Suurenev kaalunumber
Elena tõi välja, et retriiverite põhifunktsioon on seotud liikumisega.
Itaalias ja ka üldiselt on näha, et labradoride kaal läheneb 45 kilole, mis segab nende tõuomast liikumist ja töö tegemist. Töökoerte puhul on kõige tähtsam vastupidavus, mis peaks kestma terve päeva, kuid rasvunud koerad vajavad juba pärast esimesi retriivimisi puhkepausi.
Eelmisel aastal viidi sisse kaaluga seotud muudatus labradoride tõustandardisse.
Elena moto: Sani – Bravi – Belli
Just sellises järjestuses alustades kõige tähtsamast tähendavad antud itaaliakeelsed sõnad järgmist: kooskõla – temperament – tõustandardile vastavus. Neid peab Elena kõige tähtsamateks.
Elena hindab näitustel kõige enam koera liikumist, mis tuleneb õigest lihaste arengust ja vaimsest vabadusest – need on töökoerte iseloomuomadused.
Ta toob ka välja, et arglike koerte paaritamisel tuleks osata olukorda hinnata, kuna temperament on pärilik. Arglikke koeri tuleks peljata, kuna nad võivad käituda agressiivselt. Õige temperament on kõige alus! Kui koer näitusel uriseb, siis see ei ole näide õigest temperamendist.
Elena saadab alati ringist välja koerad, kes lähevad omavahel kaklema. Agressiivsete koerte paaritamisel tuleb olla ettevaatlik. Samuti tuleb alati välja uurida, mis seisab erinevate konditsioonide taga, sest agressiivsust võib põhjustada ka haigus.
Lõpetuseks
Elena peab oluliseks treenida igat koerte generatsiooni, sest „tarkus“ läheb geenidega edasi. Treenimise all ei pea ta silmas mitte drillitud kuulekust, vaid igapäevaseid viisakaid kombeid (põhikäsklused “oota”, “ei”, “siia”). Igal koeral peab olema enesekontroll, seda aitab saavutada ka puuris kasvatamine.
Probleemset käitumist tuleks pigem ennetada, mitte tegelda tagajärgedega. Kuulekus ei ole koerale stressor, vaid see meeldib neile.
Elena mainis ka seda, et näitustel on ühe koera hindamiseks antud ebaõiglaselt vähe aega ning nii lühikese ajaga ei ole võimalik anda täit hinnangut.
Ta soovitab oma koeri jälgida, respekteerida kui elusolendeid ja asetada end vahel koera kui nõrgema olukorda.
Elena Caselori Videsott
***
Märkmeid tegid Kadri Kaasik ja Triinu Laansalu
