Tere kõigile!
Olles ERTÜ aretustoimkonna liige, tahaks aretusnõuete kehtestamise natuke lahti seletada. Asi ei peaks ju olema mingi üllatus, kuna erinõuete väljatöötamisega on tegeldud juba aastast 2000. Need kes olid selle aasta üldkoosolekul, kindlasti mäletavad, et üldkoosoleku otsusel sai valitud aretustoimkond, mille ülesandeks oli erinõuete väljatöötamine ning ERTÜ juhatusele esitamine. Juhatuse ülesandeks jäi nende EKL-i juhatusele edastamine.
EKL-i juhatus on meie avaldused tagasi lükanud kolmel korral erinevate põhjendustega, viimati märkusega, et meie peaksime tõestama, et düsplaasia on pärilik haigus.
Kolm aastat on aretustoimkond kogunud tervisestatistikat meie labradoridest, et kokku saada piisav materjal uue avalduse esitamiseks kennelliidule. Samas oleme ka toiminud oma reeglite järgi, andes nõu inimestele, kes on meie poole pöördunud oma koera paaritamise asjus.
Üllatav on olnud see, kui mõistvalt koeraomanikud on suhtunud meie nõuannetesse. On olnud päris mitu juhtumit, kus näiteks mina olen pidanud koeraomanikule ütlema, et ma üldse ei soovita tal oma koera aretuses kasutada põhjusel, et tal on juba olnud pesakond, kust on tulnud palju haigeid järglasi või on tal välimuses väga tõsiseid kõrvalekaldeid tõustandardist.
Kas me räägime tõuaretusest või lihtsalt kutsikate müügiks tootmisest!?
Nii nagu mujalgi maailmas, toimuvad mõlemad ka siin Eestis. Mina räägiks ikkagi aretusest, siis on kuidagi lihtsam aru saada erinõuete vajadusest.
Labradori retriiveri tõug on aretatud jahikoerteks – mis tähendab lindude ja muu pisisaagi kättetoomist jahimehele nii veest kui ka maalt. See, et labradoridel on ka muid häid tööomadusi – pimedade juhtkoerad, päästekoerad, narkokoerad ja nii edasi, ei muuda seda tösiasja, et ta loetakse jahikoeraks.
Meil siin Eestis kasutatakse labradori kahjuks väga vähe jahil, selle tõttu ei ole meil arenenud “jahiliini” nii nagu näiteks Inglismaal või Soomes. Meil aretatakse rohkem “showliini “ koeri nii näituse huvilistele kui ka nendele, kes tahavad nii sama labradori oma diivani kaunistuseks. Unustamata töökoeri, mille aretuses tähtsaimad on tööomadused ja tervis.
ERTÜ juhatuse koosolek, kus vastu võeti erinõuded oli n.ö. laientadud koosolek. Kutsutud olid siis ka kõik toimkonnad, kaasa arvatud töökoerte toimkond. Miks kõik ei ilmunud või vähemalt ühendust võtnud, seda ma ei oska õelda. Sellepärast jäigi töökoerte asi käsitlemada. Võtsin ise pärast ühendust juht- ja abikoerte kooli esindaja Matiga ja palusin tal oma inimestega ühendust võtta ja välja töötada nõuded, mis sobiksid töökoertele, et meie saaksime need juba EKL-i veebruarikuu juhatusele esitada. Selge on see, et näiteks pimedate juhtimine ei ole kuidagi seotud koera välimusega, ja on mõistuse vastane temalt nõuda kõige parimaid näitusehindeid. Ma väga loodan, et saame selle asja võimalikult ruttu korda. Kui meie saaksime ta veebruaris EKLi edasi saata, siis võiks kevadine Volinike kogu ta kehtestada.
Nii, labradore oli Eestis seisuga 31.12.2002 650, millest natuke üle sajal on terviseuuringud tehtud. Praegu on meil uuritutest koertest protsentuaalselt terveid isegi rohkem kui Soomes. Samas on meil viimasel ajal tekkinud lubamatult palju igasuguseid liigeste probleeme, on opereeritud nii ristsidemeid kui ka küünarliigeseid. Ja karta on, et need probleemid meil lähitulevikus ei vähene vaid vastupidi lisanduvad. See, et aretuses kasutada võimalikult terveid koeri, on meil ainuke võimalus düsplaasia vastu võistlemiseks.
Mis koera välimikku puudutab, on ka väga arusaadav. Miks üldse on tõukoertel tõustandardid kui mitte selleks, et teada, mis tõugu koer oma välimuse poolest esindab.
Et koera välimus oleks võimalikult lähedal ideaalile, peaks olema iga koerakasvataja eesmärk ja unistus. Selle pärast meie ei “paarita puusasid” ega värvi, võid kasutame aretuses koeri, kes oma välimuse poolest sobivad võimalikult hästi kokku, või parandavad teine-teise pisivigasid.
Erinäituselt hinnet nõuda on ka väga normaalne. Siis meie saame asjatundja arvamuse oma koerast. Keegi ütles, et siin said isegi tšempionid sinist linti eelmisel erinäitusel. Väga õige, minu oma sai ka, aga süü oli ka ilmselge, ta ei olnud karvas. Kuidas saab aluskarvatut labradori hinnata?! Siiski tahtsin just nimelt selle kohtuniku arvamust oma koerast.
Koledam lugu on see, kui tšempion saab kehva hinde tõukohtunikult selle pärast, et ta välimus on niisugune, et ta ei peakski tšempion olema. Meil tšempioniks saamine on ju väga lihtne, on isegi juhtunud, et idast tulnud, arusaamatudel põhjustel labradori õigused saanud kohtunik annab siin serdi pigmendita koerale. Oleks soovitav vähemalt tõustandard läbi lubeda enne ringi astumist. See selleks.
Nüüd soovitan teil tutvuta EKL-i registrimäärusega punkt 1.7 ja 1.7.1. Seal on selgelt öeldud, mis puudutab välismaa koerte kasutamist, ning sama registri-määruse punkt 14 lisa 2, kus on kirjas teiste tõuühingute kinnitatud aretuse erinõuded.
Tahan veel ka seda õelda, et kui teil tekivad mõned küsimused, võite vabalt minu poole pöörduda, sest mina tegelen nii ERTÜs kui ka EKL-i juhatuses aretusasjadega.
Raija Raun
Tel. 050 522 42 e-mail: raija@voimax.ee
